Anonüümsed kommentaatorid ahju?

Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Anonüümsete kommentaatorite pihta mitte ainult ei paugutata, vaid antakse lausa valangutega. Neid manavad isegi Eesti Vabariigi kõrgeimad võimukandjad.
Seda survet ei ole mõistlik tähele panemata jätta. Justiitsminister Rein Lang soovitab moraalse kahju taotlejatele suuremaid kahjutasusid välja mõista, president Ilves oma äsjases aastapäevakõnes ütles, et "kauplust rüüstavat huligaani ja anonüümset netisõimlejat ajendab üks ja seesama tung. Nad saavad rahulduse ja kasu teiste töö, vaimu ja maine hävitamisest"; Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutas, et "inimesed, kellel on, mida öelda, loobuvad kirjutamisest, kuna autorihonorari lahutamatu osa on anonüümne sõim".
Need on kaalukad näited. Minu meelest näitab see, et ühiskonna ühe osa üks kannatuste karikas on täis saamas ja nad tahavad energiliselt midagi muuta.
See näitab ka palju muid asju: et interneti areng on toonud kaasa olukorra, kus vastakuti on sattunud põhimõttelised seisukohad uue ja vana maailma vahel. Interneti asukate vabadus ei tunnista nn Kanti imperatiivi (ära tee teistele seda, mida sa ei taha sulle endale tehtavat) ning seab virtuaalis esiplaanile absoluutse vabaduse öelda kõike, mis pähe tuleb. Katseid kohandada reaalse maailma norme virtuaalsele võtavad interneti põlisasukad väga valuliselt vastu. Sest nende meelest ongi internet ainus veel järele jäänud vabaduse väljak maailmas.
Vanas, reaalses maailmas kehtivad aga omad reeglid ja seadused. Ning virtuaalse täisvabaduse ja reaalmaailma õiguste ja kohustuste printsiip põrkuvad sädemeid lüües kokku.

Vaikiva ajastu uus definitsioon
Eestis toimub termini "vaikiv ajastu" uus defineerimine. Seni on Eestis vaikivaks ajastuks nimetatud Pätsi-ajastu ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees erakorralise seisukorra tingimustes. Uus definitsioon on aga kardinaalselt teistsugune. Nimelt väidetakse, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise! Loogikat selgitab president Ilves oma aastapäevakõnes: "Kui teisitimõtlejad vaikivad - sest kergem on olla vait kui mõtleda ja selle eest peksa saada - siis ei sünni midagi paremat. Sünnib vaid keskpärasus, ja sealt edasi juba mitte midagi."
See lause vajab lahtiseletamist: president ütleb, et väärikad mõtlejad ei taha enam oma mõtteid väljendada, sest kui need on internetis avaldatud, siis järgneb sellele anonüümsete kommentaatorite sõimutulv. Tundlikud kirjutajad heituvad ning ei tahagi enam oma mõtteid avaldada.
Sekundeerib Kaarel Tarand: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased." Seega: kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid, siis halvavad nad oma tegevusega vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
See on nõrk loogiline konstruktsioon, sest kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, vaid hoopis lugejad, ja toimetused on nendega samamoodi hädas; veel vähem on ajakirjandus midagi "kehtestanud", kuid see ei olegi peamine. Peamine on see - vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!

Kes on anonüümsed kommentaatorid?
Inimesed on tundlikud. Keegi ei taha sõimata saada, mõni massohist või provokaator välja arvata. Kuid kui internet on vaba, siis tohib seal väljendada kõike mida tahetakse. Kasutajad ise juhivad internetti.
Nn kommentaatoreid on portaalide lugejate hulgas umbes 10 protsenti ja erinevalt levinud arvamusest ei moodusta nad olulist osa ei kasutajaskonnas ega klikkide tootjate hulgas. Iga portaali või veebiväljaande esilehekülg on see, mis saab maksimaalse hulga pöördumisi ja kasutajaid. Tehnoloogiliselt oleks lihtne kommenteerimine ära keelata, kuid just nimelt see olekski vaikiva ajastu kehtestamine ajakirjanduse poolt.
Kuid anonüümsed kommentaatorid ei ole lõpuni anonüümsed. Nende tegutsemistest jääb maha jälg, mis näitab, kust nende teated tulevad. Ja erinevalt levinud arvamusest ei ole anonüümsed kommentaatorid mingi pesemata ja harimata anarhistide mass, vaid enemasti hoopis riigi palgal olevad korralikud kontoritöötajad, kelle arvutid peituvad jõustruktuuride, riigiametite ja kohalike omavalitsuste tulemüüride taga. Just sealt tuleb seda musta sõimu ja parastamist, mitte aga Kopli liinidelt või Sindi alevist.
Mida nüüd selle etadmisega peale hakata? Anonüümsed kommentaatorid ei ole mitte mingid väliste märkide järgi eristatavad, vaid korralikud ametnikud, kelle sees peitub "sisemine siga". See sisemine siga möllab maksumaksja poolt kinni makstud tööajal ja toodab sõimu ja laimu. Miks mitte kõigi riigi- ja kohaliku omavalitsuste serverites ära keelata internetiportaalide ja online veebisaitide kasutamine töö ajal? Tehniliselt on see võimalik. Maksumaksja poolt tasutud tööajal pole vaja portaale vahtida ega seal kommenteerida. Sõnavabadusega pole sel ka midagi pistmist

Mida teha edasi?
Kui anonüümsete kommentaatorite halb aura määrib jätkuvalt ajakirjanduse mainet, siis tuleks ajakirjandusel endal hakata lahendusi otsima. Eeskujuks võiks võtta Eesti Ajakirjanduseetika koodeksi loomise ja selle põhjal kaasuseid lahendavate Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) tegutsemise.
Mõistlik oleks luua ja kokku leppida Kommenteerimise Hea Tava (KHT), mille loomisel osaleksid kõik (ajakirjanduslikud) veebiväljaanded ja portaalid, samuti mainekamad blogijad, ASN, Pressinõukogu, Eesti Ajalehtede Liit, Eesti Ajakirjanike Liit. Selleks tuleb otsida ja summeerida kogemusi kogu maailmast ning Eestile sobiv välja sõeluda.
Kui alusdokument on valmis, siis tuleks see panna internetis avalikuks arutamiseks ja kommenteerimiseks. Siis taas parandada ja vajadusel veel üks ring teha, niikaua kuni konsensus hea tava vastuvõtmiseks selle algatajate poolt on saavutatud.
Seejärel ühinevad algatajate veebiväljundid hea tavaga ja asuvad seda järgima.
Samal ajal tuleks luua ka mingi väärikate isikute kogu, mis selle tava kasutamist jälgib, propageerib ja kaebusi lahendab. Kui enamus veebiväljaandeid hea tavaga liitub, siis kohustuvad nad ka otsuseid avaldama.
Selline kogu vajab inimesi, kes on autoriteetsed ja mõjukad nii ajakirjanduses kui eliidi hulgas, nii virtuaalis kui reaalis. Sobivad inimesed võiksid olla näiteks Linnar Viik, Marju Lauristin.
Sellise algatusega tuleks viivitamatult alustada. Praegune vastasseis ei ole kellegi huvides.
Aga mis saab siis anonüümsetest kommentaatoritest? Kas ahju või ahju peale? See sõltub hea tava kokkuleppest, mis peab arvesse võtma kõigi osapoolte vajadusi.