Internet ja kroonumees

(Essee ilmub neljapäeval, 6. märtsil Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen.)

Chicago reklaamifirma DDB Chicago loovdirektor Paul Tilley (40) sooritas 22. veebruaril enesetapu, hüpates alla Chicago Fairmonti hotelli ülemiselt korruselt. Tema surmas peetakse osaliselt süüdlasteks kahe teravkeelse reklaamiala blogi anonüümseid kommentaare, mis Tilleyt halastuseta rappisid. "Blogijad ja nende lugejad lisasid seega uue peatüki pikka vaidlusesse selle üle, kuidas või kas tuleks piirata anonüümseid kommentaare, mis paistavad olevat suunatud kellegi isikliku maine hävitamisele," kirjutas sel puhul The New York Times.

Esmaspäeva hilisõhtul oli sellel artiklil 88 kommentaari, suur osa neist anonüümsed, mitmed suvaliste nimedega.

Artikli kommenteerijatele oli ette antud küsimus: Milline vastutus langeb teie arvates veebiküljele, mis postitab anonüümseid kommentaare? Liberty Lover (Vabadusearmastaja) arutles: "Miks peavad veebioperaatorid vastutama? Kas postiteenistus vastutab kirja teel korda saadetud pettuste või muude kuritegude üle? Kas telefonifirma vastutab ähvarduskõnede eest?"

Spontaanne arutelu anonüümsete kommentaaride üle ei erine üldse siinsest veebipoleemikasta: on neid, kes peavad vajalikuks anonüümsuse väljarookimist; on neid, kes peavad internetti viimaseks vabaduse kantsiks planeedil Maa ja on neid, kes püüavad leida mõistlikku tasakaalu.

Samal ajal levitatakse Eestis teooriat, et anonüümsete kommentaaride tagajärjel on tekkinud/tekkimas uus vaikiv ajastu. (Seni nimetati Eestis vaikivaks ajastuks Pätsi-aja ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees kaitseseisukorra tingimustes.) Nüüd on saanud termin täitsa teise tähenduse.

Nimelt väidetakse nüüd, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise. Justiitsminister Rein Lang küsib: "Kust tekib oht, et tekib vaikiv ajastu?" Ja vastab ise: "Kui keegi tuleb välja mingi ideega või mõttega ja saab selle tulemusena kaela hunniku solki, siis hakkavad inimesed mõtlema väga pragmaatiliselt: miks ma selle ideega peaksin välja tulema; mul ei ole vaja seda üleüldist teotust ja lärmi selle ümber."

Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand sekundeerib: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased."

Uue vaikiva ajastu definitsioon oleks seega järgmine: väärikad mõtlejad ei tahtvat enam oma mõtteid väljendada, kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid. Nood halvavat nad oma tegevusega, takistavad vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.

Liberty Lover'i eeskujul võiks vaielda, et kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, et toimetused on nendega samuti hädas, et see on "lugejate loodud sisu" (User Generated Content - UGC) - kuid see ei olegi peamine. Peamine on see: vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!

Lehitsesin Eesti suuri päevalehti. Seal kirjutavad Tõnu Õnnepalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Andrei Hvostov, Mark Soosaar, Enn Soosaar, Margit Sutrop, Iivi Masso, Rein Raud, Peeter Olesk, Leo Kunnas, Evi Arujärv, David Vseviov jpt väga lugupeetud Eesti mõtlejad. Millegipärast ei ole nad kirjutamist maha jätnud. Kas pole just nemad need, kes tulevad alati välja mingi uue idee või mõttega?

Uue vaikiva ajastu definitsioon on nõrk ja läbimõtlemata. See ei arvesta interneti globaalse mõjuga. See näitab, et muudatused meedias ja avalikkuse mõistes on jäänud tähelepanuta. Et valitseb ikka arvamus, nagu saaks avalikku arvamust kinni-lahti keerata nagu kraani. Ometi juhib see tähelepanu ühele olulisele asjale - nimelt meediamonopoli murenemisele, uue avalikkuse tekkimisele ja üldisele oskamatusega sellega toime tulla.

Õnneks võib "vanast meediast" ehk paberile trükitud ajalehtedest leida ka ülimoodsaid seisukohti. Oma kõnes Tallinna Ülikoolis, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas: "Vanasti oli arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi raskusi. [-] Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu."

Jah, nii see on. Niimoodi talitavad Edgar Savisaar, Jürgen Ligi, Mart Laar, Tõnis Palts. Ajakirjandusest, kunagisest võimurikkast monopolist, on saanud avalikkus, milles ajakirjandusel on üsna väike osa. See avalikkus koosneb ajalehtedest, reklaamidest, ajakirjadest, televisioonist, onlainteenustest, riigiasutuste PR-teadetest, raadiost, blogidest, foorumitest, internetisaadetest ja -kommentaaridest, ükskõik millest. Olles samal ajal globaalne foorum, on see ka uus kapital, ilma milleta ei saa hakkama ükski avalikkuse väljal tegutseja. Kõigil on vaja oma tükikest avalikkust. Kirjanikul on vaja avalikkust, et leida raamatule lugejaid; poliitikul on vaja avalikkust, et koguda populaarsust ja vahetada see valijate häälte; tootjal on vaja avalikkust, oma kauba tutvustamiseks, Kõikvõimsa meedia asemel on turuplats, kus on kisa-kära ja tunglemine. Hääli kostab miljoneid, ning sugugi kõik ei ole koolitatud ja kaunid. Sellest hoolimata funktsioneerib avalikkus kõigi osalejate koostoimel.

"Mis on õigupoolest avalik arvamus?" küsib Siim Kallas. Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada? [-] Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutunud maailma."

Tänasel päeval pole asi üldse õigete vastuste leidmises. Õigeid vastuseid ei olegi veel olemas, kuna suured muudatused alles toimuvad. Praegu on oluline esitada õigeid küsimusi.

Just küsimuste esitamine, mitte kroonulik pealekäratamine viib meid edasi.