(See artikkel ilmub neljapäeval, 27. märtsil Eesti Ekspressis)
Mida aeg edasi, seda raskem on vastutustundlikul kodanikul hoomata, mis siis tegelikult toimub: majanduskasv aeglustub, tulude laekumine riigieelarvesse pidurdub, Tallinna linnavalitsus täidab tühjenevat linnakassat pensionäride taskust maamaksuga viimaseid kroone kokku kraapides - ja samal ajal jätkub sambakarneval, pidurdamatu pidu, mille eesmärk on riigi ja linna kokkuleppimata, kuid kodanikele näivalt ühise raiskamispeoga ära kulutada mitusada miljonit krooni mittevajalike sammaste püsti ajamiseks.
Alustame väiksemast vennast: juba 16. augustil 2006 otsustas Tallinna linnavalitsuse komisjon nõupidamisel, et Kalevipoja kuju asukoht võiks olla Maarjamäe memoriaali juures meres. Keskerakonda kuuluv skupltor Tauno Kangro oli varem pakkunud hiigelkuju hinnaks umbes 15 miljonit krooni. Raha pidanuks lisaks linnavalitsusele tulema ka annetustena nii eraisikutelt kui firmadelt.
Sel nädalal teatas linnapea Edgar Savisaar, et kui Kalevipoja pikkuseks võis olla umbes 21 meetrit, "siis võib tänaseks läbiviidud hankemenetlusele tuginedes väita, et monumentaalskulptuuri skulpturaalse osa teostamismaksumuseks kujuneb ligikaudu 56 miljonit krooni".
Pooleteise aastaga on paljalt kuju ennustatav maksumus tõusnud ligi neli korda ehk 40 miljoni krooni võrra! Kuid seest tühi pronksist junn ise püsti ei seisa. Et jurakat merre paigutada, selleks tuleb teostada merepõhja geoloogiline uurimine, teha projektid, maketid, alustada ja lõpetada vee-ehitustööd samba aluse ja vundamendi loomiseks, paigaldada merre side- ja elektrikaablid, laine- ja jäämurdjad... umbkaudselt arvestades on kuju maksumus pärast Tallinna lahte paigaldamist 100-150 miljonit krooni.
See on tõeline kingitus linlastele, eestimaalastele ja kõigile Tallinna külalistele. Ajal, mil teed lagunevad, koolid vajavad remonti ja muud asjad ajamist, uputada 100 miljonit vette? Milleks? Kus on südametunnistus ja vastutustunne? Seakari, aga mitte Tallinna raad!
Täiesti vääriline riiklik sambatants käib ka Tallinna kesklinnas Harjumäe nõlval. Valitsuse poolt on ühe käega 100 miljonit krooni klaasist võidusamba püstitamisele kulutada ja teise käega kokkuhoiule kutsuda lihtsalt silmakirjalik. Kas meil on vaja seda sammast nüüd ja kohe? Mida see meile kui rahvale annab? Kas me saame selleta edasi elada või ei? Ja kui ei saa, siis millised on põhjendused?
Eesti Vabariigi 90. aastapäev on küll tore, aga esiteks on peo kõrgpunkt juba möödas. See oli 24. veebruaril ja möödus teadagi kus. Need juubeliaasta üritused on tavaline nomenklatuurne kabinettides kokku seatud programm, millest kodanikel kuigi palju sooja ega külma ei ole, olgugi et ühes maakonnas toimub üks ja teises teine asi. Elame ikka edasi oma tavalist, igapäevast elu.
Teiseks on 90. juubel oluline eeskätt inimese mõõduga arvestades - kui üheksakümnes kukub, siis tasub seda kindlasti tähistada, sest keegi meist pole igavene. Igavesed pole riigidki, kuid me ei viibi ju iseseisvuse surivoodi ääres! Kes meist otsustas, et sammast väärib just 90. aastapäev? Kuhu on nii kiire? 100 on ju palju ümmargusem arv. Teeme ausamba parem Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks.
Mäletan hästi, et ühel kohtumisel ajakirjanikega ütles peaminister Andrus Ansip umbes nii: aga kes on öelnud, et võidusammas just nimelt selleks kuupäevaks tingimata püsti peab olema? (Väike lootus siis veel on...)
Otsutajad, halloo - kas mõistus on kodus? Või jätkame pidu katku ajal? Et pärast saaks uhkelt öelda: ma iseendal samba püstitin, mis pole tehtud käega, vaid oma rahvalt ära võetud raha väega!
26. märts 2008
8. märts 2008
Ajakirja JUST! müügiarv on ainult 4000
Kanal2 saates "Üks päev Anu Saagimiga" laupäeva õhtul ütles endine ajakirja JUST! peatoimetaja Anu Saagim, et pärast tema lahkumist on ajakirja müügiarv langenud nelja tuhandeni.
Seltskonnajakirja jaoks tähendab selline müügiarv surmaotsust.
Seltskonnajakirja jaoks tähendab selline müügiarv surmaotsust.
7. märts 2008
Soome kohus otsustas: peaministri seksiseikluste avaldamine pole patt
Endine Soome peaminister Matti Vanhanen kaebas kohtusse oma endise armukese Susanna Ruususe (end Kuronen) mahlakate memuaaride kirjutamise eest ning raamatu kirjastaja Kari Ojala teose avaldamise eest.
Kuid kohus otsustas, et preili Ruusunen pole teinud midagi valesti, kui avaldas raamatu, mis rääkis tema suhtest Vanhasega ning selle intiimsetest detailidest.
Vanhanen süüdistas Ruusust selles, et too on paljastanud tema elu intiimseid külgi, kirjeldades seksirutiine, mis algasid saunaga ja lõppesid seksijärgse ahjukartulite ja küpsetatud liha söömisega.
Ekspeaminister nõudis kirjastajalt vaid 1000 eurot kompensatsiooniks, kuid riigiprokurör nõudis lisaks Ojalale vanglakaristust privaatsuse rikkumise eest ning 50 000 eurot kahjutasu. Ruususelt nõudis prokurör 7000 eurot kahjutasu.
"Soome on ikkagi õigusriik," ütles Ojala pärast õigeksmõistvat kohtuotsust. Vanhanen väljendas aga oma meelepaha.
42 protsenti avaliku arvamuse küsitlusele vastanutest toetas ekapeaministrit ja 39 protsenti toetasid Ruusust.
Kuid kohus otsustas, et preili Ruusunen pole teinud midagi valesti, kui avaldas raamatu, mis rääkis tema suhtest Vanhasega ning selle intiimsetest detailidest.
Vanhanen süüdistas Ruusust selles, et too on paljastanud tema elu intiimseid külgi, kirjeldades seksirutiine, mis algasid saunaga ja lõppesid seksijärgse ahjukartulite ja küpsetatud liha söömisega.
Ekspeaminister nõudis kirjastajalt vaid 1000 eurot kompensatsiooniks, kuid riigiprokurör nõudis lisaks Ojalale vanglakaristust privaatsuse rikkumise eest ning 50 000 eurot kahjutasu. Ruususelt nõudis prokurör 7000 eurot kahjutasu.
"Soome on ikkagi õigusriik," ütles Ojala pärast õigeksmõistvat kohtuotsust. Vanhanen väljendas aga oma meelepaha.
42 protsenti avaliku arvamuse küsitlusele vastanutest toetas ekapeaministrit ja 39 protsenti toetasid Ruusust.
5. märts 2008
Päevatsitaat: Robert Antropov
"Minu ametiajal ei tulnud üldse kõne alla, et kedagi varjata, puhtaks pesta ja ametisse jätta."
Robert Antropov, Postimees, 5. märts 2008.
Jah, see on tõsi, kuid käib hoopis Robert Antropovi enda kohta. Antropov oli nimelt sunnitud avalikkuse survel lahkuma politsei peadirektori ametist 2005. aastal pärast korduvaid skandaale, kus ta alguses püüdis maha vaikida kurikuulsat vilkuritega Hummeri-sõitu Saaremaal ning seejärel oma vanemate sõidutamist julgestuspolitsei BMW-džiibiga.
4. märts 2008
Kui kuulen sõna boikott, siis haarab mu käsi suusakeppide järele!
Priit Pulleritsu suusablogi Postimehes on jätkuvate ajakirjanduslike pärlite allikas. Väljavõte on pärit tema teosest "Hull boikott". Tonaalsus aga meenutab presidendivalimiste eelset aega, mil Eesti kultuuritegelastel soovitati oma liistude juurde jääda. (Foto: Postimees)
"Jälle on vasakpoolsed kultuuri- ja lihtsameelsed poliittegelinskid, kes ei suuda pooltsadat kätekõverdustki teha, rääkimata poolmaratoni läbimisest, võtnud suu paksu täis ja leidnud ennast eliidiks upitades, et neil on õigus otsustada teiste inimeste püüdluste ja unistuste üle."
Internet ja kroonumees
(Essee ilmub neljapäeval, 6. märtsil Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen.)
Chicago reklaamifirma DDB Chicago loovdirektor Paul Tilley (40) sooritas 22. veebruaril enesetapu, hüpates alla Chicago Fairmonti hotelli ülemiselt korruselt. Tema surmas peetakse osaliselt süüdlasteks kahe teravkeelse reklaamiala blogi anonüümseid kommentaare, mis Tilleyt halastuseta rappisid. "Blogijad ja nende lugejad lisasid seega uue peatüki pikka vaidlusesse selle üle, kuidas või kas tuleks piirata anonüümseid kommentaare, mis paistavad olevat suunatud kellegi isikliku maine hävitamisele," kirjutas sel puhul The New York Times.
Esmaspäeva hilisõhtul oli sellel artiklil 88 kommentaari, suur osa neist anonüümsed, mitmed suvaliste nimedega.
Artikli kommenteerijatele oli ette antud küsimus: Milline vastutus langeb teie arvates veebiküljele, mis postitab anonüümseid kommentaare? Liberty Lover (Vabadusearmastaja) arutles: "Miks peavad veebioperaatorid vastutama? Kas postiteenistus vastutab kirja teel korda saadetud pettuste või muude kuritegude üle? Kas telefonifirma vastutab ähvarduskõnede eest?"
Spontaanne arutelu anonüümsete kommentaaride üle ei erine üldse siinsest veebipoleemikasta: on neid, kes peavad vajalikuks anonüümsuse väljarookimist; on neid, kes peavad internetti viimaseks vabaduse kantsiks planeedil Maa ja on neid, kes püüavad leida mõistlikku tasakaalu.
Samal ajal levitatakse Eestis teooriat, et anonüümsete kommentaaride tagajärjel on tekkinud/tekkimas uus vaikiv ajastu. (Seni nimetati Eestis vaikivaks ajastuks Pätsi-aja ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees kaitseseisukorra tingimustes.) Nüüd on saanud termin täitsa teise tähenduse.
Nimelt väidetakse nüüd, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise. Justiitsminister Rein Lang küsib: "Kust tekib oht, et tekib vaikiv ajastu?" Ja vastab ise: "Kui keegi tuleb välja mingi ideega või mõttega ja saab selle tulemusena kaela hunniku solki, siis hakkavad inimesed mõtlema väga pragmaatiliselt: miks ma selle ideega peaksin välja tulema; mul ei ole vaja seda üleüldist teotust ja lärmi selle ümber."
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand sekundeerib: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased."
Uue vaikiva ajastu definitsioon oleks seega järgmine: väärikad mõtlejad ei tahtvat enam oma mõtteid väljendada, kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid. Nood halvavat nad oma tegevusega, takistavad vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
Liberty Lover'i eeskujul võiks vaielda, et kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, et toimetused on nendega samuti hädas, et see on "lugejate loodud sisu" (User Generated Content - UGC) - kuid see ei olegi peamine. Peamine on see: vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!
Lehitsesin Eesti suuri päevalehti. Seal kirjutavad Tõnu Õnnepalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Andrei Hvostov, Mark Soosaar, Enn Soosaar, Margit Sutrop, Iivi Masso, Rein Raud, Peeter Olesk, Leo Kunnas, Evi Arujärv, David Vseviov jpt väga lugupeetud Eesti mõtlejad. Millegipärast ei ole nad kirjutamist maha jätnud. Kas pole just nemad need, kes tulevad alati välja mingi uue idee või mõttega?
Uue vaikiva ajastu definitsioon on nõrk ja läbimõtlemata. See ei arvesta interneti globaalse mõjuga. See näitab, et muudatused meedias ja avalikkuse mõistes on jäänud tähelepanuta. Et valitseb ikka arvamus, nagu saaks avalikku arvamust kinni-lahti keerata nagu kraani. Ometi juhib see tähelepanu ühele olulisele asjale - nimelt meediamonopoli murenemisele, uue avalikkuse tekkimisele ja üldisele oskamatusega sellega toime tulla.
Õnneks võib "vanast meediast" ehk paberile trükitud ajalehtedest leida ka ülimoodsaid seisukohti. Oma kõnes Tallinna Ülikoolis, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas: "Vanasti oli arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi raskusi. [-] Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu."
Jah, nii see on. Niimoodi talitavad Edgar Savisaar, Jürgen Ligi, Mart Laar, Tõnis Palts. Ajakirjandusest, kunagisest võimurikkast monopolist, on saanud avalikkus, milles ajakirjandusel on üsna väike osa. See avalikkus koosneb ajalehtedest, reklaamidest, ajakirjadest, televisioonist, onlainteenustest, riigiasutuste PR-teadetest, raadiost, blogidest, foorumitest, internetisaadetest ja -kommentaaridest, ükskõik millest. Olles samal ajal globaalne foorum, on see ka uus kapital, ilma milleta ei saa hakkama ükski avalikkuse väljal tegutseja. Kõigil on vaja oma tükikest avalikkust. Kirjanikul on vaja avalikkust, et leida raamatule lugejaid; poliitikul on vaja avalikkust, et koguda populaarsust ja vahetada see valijate häälte; tootjal on vaja avalikkust, oma kauba tutvustamiseks, Kõikvõimsa meedia asemel on turuplats, kus on kisa-kära ja tunglemine. Hääli kostab miljoneid, ning sugugi kõik ei ole koolitatud ja kaunid. Sellest hoolimata funktsioneerib avalikkus kõigi osalejate koostoimel.
"Mis on õigupoolest avalik arvamus?" küsib Siim Kallas. Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada? [-] Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutunud maailma."
Tänasel päeval pole asi üldse õigete vastuste leidmises. Õigeid vastuseid ei olegi veel olemas, kuna suured muudatused alles toimuvad. Praegu on oluline esitada õigeid küsimusi.
Just küsimuste esitamine, mitte kroonulik pealekäratamine viib meid edasi.
Chicago reklaamifirma DDB Chicago loovdirektor Paul Tilley (40) sooritas 22. veebruaril enesetapu, hüpates alla Chicago Fairmonti hotelli ülemiselt korruselt. Tema surmas peetakse osaliselt süüdlasteks kahe teravkeelse reklaamiala blogi anonüümseid kommentaare, mis Tilleyt halastuseta rappisid. "Blogijad ja nende lugejad lisasid seega uue peatüki pikka vaidlusesse selle üle, kuidas või kas tuleks piirata anonüümseid kommentaare, mis paistavad olevat suunatud kellegi isikliku maine hävitamisele," kirjutas sel puhul The New York Times.
Esmaspäeva hilisõhtul oli sellel artiklil 88 kommentaari, suur osa neist anonüümsed, mitmed suvaliste nimedega.
Artikli kommenteerijatele oli ette antud küsimus: Milline vastutus langeb teie arvates veebiküljele, mis postitab anonüümseid kommentaare? Liberty Lover (Vabadusearmastaja) arutles: "Miks peavad veebioperaatorid vastutama? Kas postiteenistus vastutab kirja teel korda saadetud pettuste või muude kuritegude üle? Kas telefonifirma vastutab ähvarduskõnede eest?"
Spontaanne arutelu anonüümsete kommentaaride üle ei erine üldse siinsest veebipoleemikasta: on neid, kes peavad vajalikuks anonüümsuse väljarookimist; on neid, kes peavad internetti viimaseks vabaduse kantsiks planeedil Maa ja on neid, kes püüavad leida mõistlikku tasakaalu.
Samal ajal levitatakse Eestis teooriat, et anonüümsete kommentaaride tagajärjel on tekkinud/tekkimas uus vaikiv ajastu. (Seni nimetati Eestis vaikivaks ajastuks Pätsi-aja ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees kaitseseisukorra tingimustes.) Nüüd on saanud termin täitsa teise tähenduse.
Nimelt väidetakse nüüd, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise. Justiitsminister Rein Lang küsib: "Kust tekib oht, et tekib vaikiv ajastu?" Ja vastab ise: "Kui keegi tuleb välja mingi ideega või mõttega ja saab selle tulemusena kaela hunniku solki, siis hakkavad inimesed mõtlema väga pragmaatiliselt: miks ma selle ideega peaksin välja tulema; mul ei ole vaja seda üleüldist teotust ja lärmi selle ümber."
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand sekundeerib: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased."
Uue vaikiva ajastu definitsioon oleks seega järgmine: väärikad mõtlejad ei tahtvat enam oma mõtteid väljendada, kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid. Nood halvavat nad oma tegevusega, takistavad vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
Liberty Lover'i eeskujul võiks vaielda, et kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, et toimetused on nendega samuti hädas, et see on "lugejate loodud sisu" (User Generated Content - UGC) - kuid see ei olegi peamine. Peamine on see: vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!
Lehitsesin Eesti suuri päevalehti. Seal kirjutavad Tõnu Õnnepalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Andrei Hvostov, Mark Soosaar, Enn Soosaar, Margit Sutrop, Iivi Masso, Rein Raud, Peeter Olesk, Leo Kunnas, Evi Arujärv, David Vseviov jpt väga lugupeetud Eesti mõtlejad. Millegipärast ei ole nad kirjutamist maha jätnud. Kas pole just nemad need, kes tulevad alati välja mingi uue idee või mõttega?
Uue vaikiva ajastu definitsioon on nõrk ja läbimõtlemata. See ei arvesta interneti globaalse mõjuga. See näitab, et muudatused meedias ja avalikkuse mõistes on jäänud tähelepanuta. Et valitseb ikka arvamus, nagu saaks avalikku arvamust kinni-lahti keerata nagu kraani. Ometi juhib see tähelepanu ühele olulisele asjale - nimelt meediamonopoli murenemisele, uue avalikkuse tekkimisele ja üldisele oskamatusega sellega toime tulla.
Õnneks võib "vanast meediast" ehk paberile trükitud ajalehtedest leida ka ülimoodsaid seisukohti. Oma kõnes Tallinna Ülikoolis, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas: "Vanasti oli arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi raskusi. [-] Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu."
Jah, nii see on. Niimoodi talitavad Edgar Savisaar, Jürgen Ligi, Mart Laar, Tõnis Palts. Ajakirjandusest, kunagisest võimurikkast monopolist, on saanud avalikkus, milles ajakirjandusel on üsna väike osa. See avalikkus koosneb ajalehtedest, reklaamidest, ajakirjadest, televisioonist, onlainteenustest, riigiasutuste PR-teadetest, raadiost, blogidest, foorumitest, internetisaadetest ja -kommentaaridest, ükskõik millest. Olles samal ajal globaalne foorum, on see ka uus kapital, ilma milleta ei saa hakkama ükski avalikkuse väljal tegutseja. Kõigil on vaja oma tükikest avalikkust. Kirjanikul on vaja avalikkust, et leida raamatule lugejaid; poliitikul on vaja avalikkust, et koguda populaarsust ja vahetada see valijate häälte; tootjal on vaja avalikkust, oma kauba tutvustamiseks, Kõikvõimsa meedia asemel on turuplats, kus on kisa-kära ja tunglemine. Hääli kostab miljoneid, ning sugugi kõik ei ole koolitatud ja kaunid. Sellest hoolimata funktsioneerib avalikkus kõigi osalejate koostoimel.
"Mis on õigupoolest avalik arvamus?" küsib Siim Kallas. Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada? [-] Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutunud maailma."
Tänasel päeval pole asi üldse õigete vastuste leidmises. Õigeid vastuseid ei olegi veel olemas, kuna suured muudatused alles toimuvad. Praegu on oluline esitada õigeid küsimusi.
Just küsimuste esitamine, mitte kroonulik pealekäratamine viib meid edasi.
Tellimine:
Postitused (Atom)
