Halloo, kas mõistus kodus?

(See artikkel ilmub neljapäeval, 27. märtsil Eesti Ekspressis)

Mida aeg edasi, seda raskem on vastutustundlikul kodanikul hoomata, mis siis tegelikult toimub: majanduskasv aeglustub, tulude laekumine riigieelarvesse pidurdub, Tallinna linnavalitsus täidab tühjenevat linnakassat pensionäride taskust maamaksuga viimaseid kroone kokku kraapides - ja samal ajal jätkub sambakarneval, pidurdamatu pidu, mille eesmärk on riigi ja linna kokkuleppimata, kuid kodanikele näivalt ühise raiskamispeoga ära kulutada mitusada miljonit krooni mittevajalike sammaste püsti ajamiseks.
Alustame väiksemast vennast: juba 16. augustil 2006 otsustas Tallinna linnavalitsuse komisjon nõupidamisel, et Kalevipoja kuju asukoht võiks olla Maarjamäe memoriaali juures meres. Keskerakonda kuuluv skupltor Tauno Kangro oli varem pakkunud hiigelkuju hinnaks umbes 15 miljonit krooni. Raha pidanuks lisaks linnavalitsusele tulema ka annetustena nii eraisikutelt kui firmadelt.

Sel nädalal teatas linnapea Edgar Savisaar, et kui Kalevipoja pikkuseks võis olla umbes 21 meetrit, "siis võib tänaseks läbiviidud hankemenetlusele tuginedes väita, et monumentaalskulptuuri skulpturaalse osa teostamismaksumuseks kujuneb ligikaudu 56 miljonit krooni".

Pooleteise aastaga on paljalt kuju ennustatav maksumus tõusnud ligi neli korda ehk 40 miljoni krooni võrra! Kuid seest tühi pronksist junn ise püsti ei seisa. Et jurakat merre paigutada, selleks tuleb teostada merepõhja geoloogiline uurimine, teha projektid, maketid, alustada ja lõpetada vee-ehitustööd samba aluse ja vundamendi loomiseks, paigaldada merre side- ja elektrikaablid, laine- ja jäämurdjad... umbkaudselt arvestades on kuju maksumus pärast Tallinna lahte paigaldamist 100-150 miljonit krooni.

See on tõeline kingitus linlastele, eestimaalastele ja kõigile Tallinna külalistele. Ajal, mil teed lagunevad, koolid vajavad remonti ja muud asjad ajamist, uputada 100 miljonit vette? Milleks? Kus on südametunnistus ja vastutustunne? Seakari, aga mitte Tallinna raad!

Täiesti vääriline riiklik sambatants käib ka Tallinna kesklinnas Harjumäe nõlval. Valitsuse poolt on ühe käega 100 miljonit krooni klaasist võidusamba püstitamisele kulutada ja teise käega kokkuhoiule kutsuda lihtsalt silmakirjalik. Kas meil on vaja seda sammast nüüd ja kohe? Mida see meile kui rahvale annab? Kas me saame selleta edasi elada või ei? Ja kui ei saa, siis millised on põhjendused?

Eesti Vabariigi 90. aastapäev on küll tore, aga esiteks on peo kõrgpunkt juba möödas. See oli 24. veebruaril ja möödus teadagi kus. Need juubeliaasta üritused on tavaline nomenklatuurne kabinettides kokku seatud programm, millest kodanikel kuigi palju sooja ega külma ei ole, olgugi et ühes maakonnas toimub üks ja teises teine asi. Elame ikka edasi oma tavalist, igapäevast elu.

Teiseks on 90. juubel oluline eeskätt inimese mõõduga arvestades - kui üheksakümnes kukub, siis tasub seda kindlasti tähistada, sest keegi meist pole igavene. Igavesed pole riigidki, kuid me ei viibi ju iseseisvuse surivoodi ääres! Kes meist otsustas, et sammast väärib just 90. aastapäev? Kuhu on nii kiire? 100 on ju palju ümmargusem arv. Teeme ausamba parem Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks.

Mäletan hästi, et ühel kohtumisel ajakirjanikega ütles peaminister Andrus Ansip umbes nii: aga kes on öelnud, et võidusammas just nimelt selleks kuupäevaks tingimata püsti peab olema? (Väike lootus siis veel on...)

Otsutajad, halloo - kas mõistus on kodus? Või jätkame pidu katku ajal? Et pärast saaks uhkelt öelda: ma iseendal samba püstitin, mis pole tehtud käega, vaid oma rahvalt ära võetud raha väega!