Taanlased, sakslased, rootslased, poolakad või venelased; orduriik, kuningriik või tsaaririik, Nõukogude Liit või Kolmas Reich – ikka on Eestis elu käinud kahel korrusel.Ühel korrusel valitsejad ja nende vasallid; alumisel korrusel rahvas, kes elab riigikorrast hoolimata oma elu – ja säilitab ennast.
Maailma majanduse jahtumise kohta kirjutas Eesti Panga asepresident Märten Ross äsja, et siin pole muud kui kohaneda. Ja õigesti ütles, tabades kümnesse – just kohanemine ongi eestlase trumpäss.
Kõigest halvast hoolimata on tunne, et midagi on liikuma läinud, et riigis elatakse ühte elu, mitte ei talitata erinevatel korrustel omaette. Ideed, millest räägitakse on korraga arusaadavad – mitte utoopiline ja katteta „Eesti viie rikkama riigi hulka“, vaid - elagem säästlikult ja mõistlikult, hoidkem kokku raha ja ressursse.
Oma osa on sellesse andnud pikka aega kestnud rohelise ja säästva eluviisi propageerijad, keda veel mõni aeg tagasi vaadati kui tüütuid veidrikke, nüüd aga kui inimesi kellel on midagi õppida.
Kokkuhoidlikkus ja säästmine on korraga täiesti popp ja aktsepteeritav, isegi IN! Kaupmehed teavad, et inimesed on kiiresti kohanenud ja muutnud oma tarbimisharjumusi – vähem raiskamist ja mittevajalikke oste, inimesed eelistavad toiduotsingul külastada allahindluskampaaniat pakkuvaid supermarketeid.
Samamoodi võiks raiskamine olla OUT. Kuid millegipärast on hiigeldžiipide reklaamid muutunud eriti võikalt taktituks ning pealetükkivaks, rõhutades sissetulekuvahesid ja blatnoi-mentaliteeti: 8-silindrilist traktor-autot reklaamitakse sõnadega „Legend on tagasi“, teist lausega „Boss on tagasi“, kolmandat „Paljud soovivad. Vähesed võivad endale seda lubada.“ See on madal, maitsetu ja nõme jutt.
Imestan selle üle, et just säästuaja alguses ilmus korraga terve hulk uusi luksuskaupade propageerimisele ja reklaamimisele pühendatud väljaannet: Postimehel „Peegel“, Äripäeval „Gentleman“ ja Eesti Päevalehel „Baca“. Sigarid, kalliskivid, hilbud, jõmmimaasturid ja tibilõksud – kellele neid reklaamitakse? Vaesed dividendi- ja palgamiljonärid, keda on Eestis kokku tuhatkond inimest – kas nad peavad ära tarbima kõik, mis nende jaoks on kohale veetud?
Luksuse ainus eesmärk on avalikult näidata, et kellelgi on nii palju raha, et sellega pole enam midagi peale hakata. Kuid luksus on suurim lõks keskklassi jaoks – soovides ennast näidata rikastega võrdsena, kulutatakse raha luksusbrändidele. Samal ajal kasvavad rikaste tulud kiiremini ja luksuse osakaal nende kulutustes väheneb, samal ajal kui keskklassi tulud kiirenevad aeglasemalt, kuid luksuskaupade osakaal närib endale ühe suurema osa. Rikaste matkimine on rahaliselt kahjulik ja sisuliselt mõttetu silmapete.
Säästmisest ja kokkuhoidmisest võib saada Eesti.. no kui mitte Nokia, siis Eesti Ericsson vähemasti. Seni kahtlaselt kõlanud sõna „kohanemine“ omandaks väärtusliku ja jätkusuutliku mõtte, annab Hea Uue Idee ja aitab meil mõistlikult elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar