Loll ja tema pension lähevad lahku

Elasid kord ühes väikeses riigis 350 000 lolli, kes olid ühinenud riigi poolt kohustuslikuks kuulutatud teise pensionisambaga. Nende endi kätetööga ülesehitatud vabariik oli neile lubanud, et kui nad kord oma riigist taevasesse kuningriiki lahkuvad, siis saavad nende teise pensionisamba osakute pärijad kõik neilt päritud osakud tagasi võtta või oma pensionikontole kanda. Säästmisest on seega olnud kasu ja järglaste elujärg paraneks. Kui aga juhtub kõige halvem ja lahkub pere ainus leivahankija, siis on leinajatel säästudest abi laenude-liisingute-võlgadega toimetulemisel. See on aus ja loogiline süsteem.
Aga moodne vanasõna ütleb: „Loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.“ Tavaliselt öeldi nii südametunnistuseta ärimeeste kohta, kes isegi oma nälga surevalt isalt viimase pekitüki ära võtavad, et sellega oma veesaapaid määrida.
Nüüd võiks seda laiendada ka Eesti Vabariigi peale. Rahandusministeeriumi uus eelnõu tahab võtta pärijatelt võimaluse lahkunu kogutud teise pensionisamba raha välja võtta ja seda vabalt kasutada. Üldiselt saaksid pärijad siis päritud kohustusliku pensionifondi osakud kätte alles siis, kui nad ise vanaduspensionile jäävad.
See tundub erakordselt ebaõiglane. Pensionisamba leping on kolmepoolne ja selle tingimustes on omavahel kokku leppinud riik, pank ja kodanik. Leping teatavasti tähendab kokkulepet , milles kõik osapooled on milleski ühel nõul ja seda teineteisele kinnitavad. Ehkki pankade ja suurettevõtetega sõlmitud lepingud pole ammu enam mingid lepingud, vaid selle sõna naeruväärne paroodia (kes oleks kuulnud elektri-, side- või pangateenuste tarbimise lepingus kodaniku soovil tehtud muudatustest?) on leping siiski demokraatliku ühiskonna vundament.
Ilma mingi retoorikata on selge, et kui pank ja riik on sunniviisiliselt oma raha sambasse loovutava kodaniku säästudele kord oma käpa juba peale pannud, siis seda neilt tagasi saada on peaaegu võimatu. Jõudude vahekord on lootusetult ebavõrdne – pangad juhivad pensionifonde ja teenivad nende pealt, riik saab muuta seadust, kuid oma rahast lahutatud kodanik saab ainult ahastuses käsi laiutada.
Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse põhjendab, et vanaduspõlveks kogutud raha ei tohi kasutada ühekordseks kulutuseks ja muuks eesmärgiks ja varem, pealegi isikute poolt, kes pole veel pensionieas.
Vabandage, aga see jutt on harukordselt loll ja pärineb mitte sellest maailmast, vaid paberile tõmmatud diagrammide maailmast, kus ei eksisteeri lihast ja verest inimesi nende erinevate saatustega, vaid ainult numbrid ja valemid.
Sama rumal on jutt sellest, nagu õigustaks kitsendusi riigi osalus pensionisambasse maksete tegemisel. See meenutab olukorda, kui ostjale soodushinnaga auto müünud kaupmees teatab paari aasta pärast, et soodushinna kaudu on talle jäänud auto peale teatud õigusi ning ta otsustab, et sellega ei tohi enam üle kümne kilomeetri tunnis sõita.
„Isegi kui te elate igavesti, on see ikkagi hea investeering,“ veenis kindlustusagent ühes kirjanik John Updike jutustuses oma kliente. Teise pensionisamba plaanitavate muudatuste kohta võiks öelda – ükskõik, kas elate igavesti või mitte, sellistel tingimustel ei muutu see kunagi teie perekonnale heaks investeeringuks.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)