Lissaboni leppe referendum Iirimaal on läbi kukkumas. See toob endaga kaasa olukorra, kus juba teist korda ajaloos ei suuda Euroopa Liit läbi viia suurejoonelist sisereformi. 2005. aastal kukutasid Holland ja Prantsusmaa referendumitel läbi Euroopa Põhiseaduse Leppe, mis pidi asendama Euroopa Liidu lugematuid alusdokumente. Eesti Vabariik ratifitseeris lepingu, kuid Prantsusmaa ei lõi leppe kirstu kaane kõvasti kinni.
Siiski püüdis Prantsusmaa oma toonast tegu heastada – tänaseks Prantsusmaa presidendiks saanud Nicolas Sarkozy tegi ettepanekuga koostada minilepe ja sellest sai Lissaboni leping, mis tänavu kaante vahele jõudis.
Lissaboni lepe puhastati üle kolmesaja lehekülje pikkuse Euroopa Liidu Põhiseadusliku leppe konstitutsioonilistest elementidest, nagu Euroopa sümbolite – lipu või hümni kehtestamine, kuid selle põhiosad säilitati.
Lissaboni lepe peab andma Euroopa Liidule uue juhtimisstruktuuri, mida kutsutakse juba „troikaks“: Euroopa Liidu esindamine oleks läinud loodava Euroopa Liidu presidendi, Euroopa Komisjoni presidendi ja loodava Euroopa Liidu välisministri kätte. Nüüd jääb juhtimisreform tõenäoliselt ära või lükkub edasi.
Brüsselis tegutseva Euroopa Poliitikakeskuse töötaja Antonio Missiroli ütles veebisaidile EUObserver, et „on täiesti võimalik, et Iirimaal palutakse tekkinud olukorrale ise lahendus leida.“ See tähendab, et Euroopa Liit ei luba Iirimaal lihtsalt tuppa sittuda ning seejärel karistamatult minema joosta.
13. juuni 2008
Riigikoju liikmele abiline? Tänan, ei!
Ajal, mil püksirihma pingutamine on muutumas rahvuslikuks spordialaks on jäänud peaaegu tähelepanuta, et Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mis kingib igale saadikule isikliku abilise.
Tänase 0,1 protsendilise majanduskasvu olukorras on kangekaelselt abide palkamise juurde jäämine erakorralise prassimise eriline näide, mis Riigikogu ja valijaid veelgi enam teineteisest võõrandaks.
14. juunil 2007 vastu võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse 9. peatükk kannab pealkirja „Riigikogu liikme abi“. Oma abiga sõlmib lepingu Riigikogu liige isiklikult ning abi töötasu suurus saab olema kuni 35% Riigikogu liikme ametipalgast.
Täna Riigikogu liikmetel abilisi ei ole. Riigikogu liikmetel oma töös võimalik toetuda Riigikogu komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu Kantselei struktuuriüksuste teenistujatele. Kuid mitmed lugupeetud kurdavad, et sellest on neile vähe. Unistusi on palju: Heimar Lenk rääkis Õhtulehele, et abiline võiks valimisringkonnas esindada riigikogu saadikut, suhelda seal valijaskonnaga, korraldada üritusi, suhelda kohalike võimudega. Lenk arvab ka, et "abiline peaks oskama meediat analüüsida ja kindlasti külastama internetiportaale, et võrrelda seadusi teiste riikide seadustega“.
Reformierakondlane Imre Sooäär teab, et Soome parlamendiliikmete võimekus ja tööviljakus kasvasid abide palkamisel viiekordselt. Kui see lisandunud tööviljakus ei kulu Pädaste mõisa majandamisse, Eurovisiooni laulukeste treimisele ja gurmee-ürituste korraldamisele, siis on ju tore.
Kui kogu parlamendi tööviljakus kasvab viiekordselt, siis mis on selle tulemus? Mis me selle viljakusega peale hakkame? Kuhu see rakendub? Kas me seda tahamegi, et Heimar Lenk või kurikuulus Jaan Kundla viiekordse võimendusega tegutsema hakkavad?
Aga tegelikult – milles see ülekoormus siis õieti avaldub? Jah, parlament on higi pühkinud küll - üheksakümnendate aastate algus ehitati riigile aluseid ja töötati välja seadusi. Nagu Andres Herkel on maininud, järgnesid sellele vigade paranduste ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga.
Praegu tuleb valdav enamus seadustest Euroopa Liidust ja uute seaduste väljatöötamine on lõppenud. Riigikogu töökoormus on väiksem kui 10 aastat tagasi, ütleb Ken Marti Vaher.
Kõik see avaldub istungite pikkuses: 2007. aasta kevadel pidas Riigikogu viis istungit, mille pikkus kõikus 3 ja 12 minuti vahel, möödunud aasta sügisel oli üheksa istungit pikkusega 4-11 minutit. Rääkida selle juures ülekoormusest? Hallo – mõistus, tule koju!
Tänavu 25. märtsil kestis aga üks Riigikogu istung alla kolme minuti, kuna saalis viibinud 83 liikmel polnud teineteisele midagi öelda.
Riigikogu liikme töökoht hakkab olema Riigikogu liikme erakabinetis, mis paiknevad Toompea lossi põhjaosas ja lähedal asuvas Komandandi majas. Riigikogu kantselei teeb seal remonti.
Riigikogu liikmete abil hakkavad riigilt palka saama veel 101 parteitöötajat, kes muutuvad maksumaksjate ülalpeetavateks. Ega keegi ometi ei arva, et Vilja Savisaar võtab reformierakondlasest abilise ja Mart Laar mõne rahvaliitlase! Ei, raskel ajal läheb raha ikka omadele!
Riigikogu liikme staatuse seaduse hääletamise tulemused olid kõnekad: seadusele – ja seega ka abilise palkamisele - ei olnud vastu mitte ükski Riigikogu liige. 8 inimest jätsid targu hääletamata, 6 puudus, üks oli erapooletu, ülejäänud näitasid rohelist tuld. Vastu ei olnud keegi. Enamgi veel – ükski Riigikogu liige ei pidanud täiskogu arutluste ajal vastukõnet. Jõustunud seaduse järgi hakatakse abisid palkama pärast 2011. aasta parlamendivalimisi.
„Veel on aega,“ laulis Ultima Thule kakskümmend aastat tagasi. Veel on aega, et Riigikogu otsustaks abidest loobuda ja näitaks oma püksirihma pingutamisega valijatele eeskuju. Kõige halvem on vaikselt istudes ja loota, et üldise õnnestub kokkuhoiu ajajärgul õnnestub endale Toompea pajaservas paksemat suppi keeta.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Tänase 0,1 protsendilise majanduskasvu olukorras on kangekaelselt abide palkamise juurde jäämine erakorralise prassimise eriline näide, mis Riigikogu ja valijaid veelgi enam teineteisest võõrandaks.
14. juunil 2007 vastu võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse 9. peatükk kannab pealkirja „Riigikogu liikme abi“. Oma abiga sõlmib lepingu Riigikogu liige isiklikult ning abi töötasu suurus saab olema kuni 35% Riigikogu liikme ametipalgast.
Täna Riigikogu liikmetel abilisi ei ole. Riigikogu liikmetel oma töös võimalik toetuda Riigikogu komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu Kantselei struktuuriüksuste teenistujatele. Kuid mitmed lugupeetud kurdavad, et sellest on neile vähe. Unistusi on palju: Heimar Lenk rääkis Õhtulehele, et abiline võiks valimisringkonnas esindada riigikogu saadikut, suhelda seal valijaskonnaga, korraldada üritusi, suhelda kohalike võimudega. Lenk arvab ka, et "abiline peaks oskama meediat analüüsida ja kindlasti külastama internetiportaale, et võrrelda seadusi teiste riikide seadustega“.
Reformierakondlane Imre Sooäär teab, et Soome parlamendiliikmete võimekus ja tööviljakus kasvasid abide palkamisel viiekordselt. Kui see lisandunud tööviljakus ei kulu Pädaste mõisa majandamisse, Eurovisiooni laulukeste treimisele ja gurmee-ürituste korraldamisele, siis on ju tore.
Kui kogu parlamendi tööviljakus kasvab viiekordselt, siis mis on selle tulemus? Mis me selle viljakusega peale hakkame? Kuhu see rakendub? Kas me seda tahamegi, et Heimar Lenk või kurikuulus Jaan Kundla viiekordse võimendusega tegutsema hakkavad?
Aga tegelikult – milles see ülekoormus siis õieti avaldub? Jah, parlament on higi pühkinud küll - üheksakümnendate aastate algus ehitati riigile aluseid ja töötati välja seadusi. Nagu Andres Herkel on maininud, järgnesid sellele vigade paranduste ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga.
Praegu tuleb valdav enamus seadustest Euroopa Liidust ja uute seaduste väljatöötamine on lõppenud. Riigikogu töökoormus on väiksem kui 10 aastat tagasi, ütleb Ken Marti Vaher.
Kõik see avaldub istungite pikkuses: 2007. aasta kevadel pidas Riigikogu viis istungit, mille pikkus kõikus 3 ja 12 minuti vahel, möödunud aasta sügisel oli üheksa istungit pikkusega 4-11 minutit. Rääkida selle juures ülekoormusest? Hallo – mõistus, tule koju!
Tänavu 25. märtsil kestis aga üks Riigikogu istung alla kolme minuti, kuna saalis viibinud 83 liikmel polnud teineteisele midagi öelda.
Riigikogu liikme töökoht hakkab olema Riigikogu liikme erakabinetis, mis paiknevad Toompea lossi põhjaosas ja lähedal asuvas Komandandi majas. Riigikogu kantselei teeb seal remonti.
Riigikogu liikmete abil hakkavad riigilt palka saama veel 101 parteitöötajat, kes muutuvad maksumaksjate ülalpeetavateks. Ega keegi ometi ei arva, et Vilja Savisaar võtab reformierakondlasest abilise ja Mart Laar mõne rahvaliitlase! Ei, raskel ajal läheb raha ikka omadele!
Riigikogu liikme staatuse seaduse hääletamise tulemused olid kõnekad: seadusele – ja seega ka abilise palkamisele - ei olnud vastu mitte ükski Riigikogu liige. 8 inimest jätsid targu hääletamata, 6 puudus, üks oli erapooletu, ülejäänud näitasid rohelist tuld. Vastu ei olnud keegi. Enamgi veel – ükski Riigikogu liige ei pidanud täiskogu arutluste ajal vastukõnet. Jõustunud seaduse järgi hakatakse abisid palkama pärast 2011. aasta parlamendivalimisi.
„Veel on aega,“ laulis Ultima Thule kakskümmend aastat tagasi. Veel on aega, et Riigikogu otsustaks abidest loobuda ja näitaks oma püksirihma pingutamisega valijatele eeskuju. Kõige halvem on vaikselt istudes ja loota, et üldise õnnestub kokkuhoiu ajajärgul õnnestub endale Toompea pajaservas paksemat suppi keeta.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Pane endale kroon pähe!
Raske on samastuda kaaskodanikega, kes esimeste päikeseliste päevade alates ajavad garaažist välja tuliuue Ferrari, Maserati või Porsche. Buumimajandus on ka Eestis sünnitanud suure hulga inimesi, kelle jaoks ka negatiivse majanduskasvu tingimustes on alati suvi, ja kes võivad ikka lahtises autos ringi sõita, juuksed tuules lehvimas.
Mida teeme meie, ülejäänud? Ei loobi enam muretult kaubakorvi kõike, mis esimesena käe alla satub. Muudame tarbimisharjumusi: loobume pakendatud ja viilutatud juustu, vorsti, suitsu- ja soolakala ostmisest, sest letist on neid palju odavam osta – milleks maksta vaakumi eest plingis kilepakendis? Nn tervislike, light-lahjade toiduainete asemel, millest on keerulise protseduuriga rasvad eemaldatud, kuid hinnale sellevõrra rohkem otsa pandud ostmise asemel pöördume tagasi tavaliste toiduainete poole. Kes rasva kardab, sööb lihtsalt vähem! Silm näpus, võrdleme erinevate toodete hindasid riiulisiltidel ja leiame sealt mitukümmend krooni soodsamaid.
Euroopa Liidu suurim kingitus Eestile on toiduainete hinnasildile kirjutatud kilohind. Ilma selleta oleks uut moodi mõtlev inimene kaupluses nagu ilma käteta, sest kes oskab ja jaksab tagasi arvutada nurgelise kaalu ja kümne viiluga paksendis oleva toidu tegelikku hinda.
Hüpermarketi eesruumis maasikaid ja murelite ostmise asemel tuleb osta turult, kus nende hind on kordades madalam. Hm, kas on ikka vaja osta uut suvekuube ja –kingi, kui eelmise hooaja omad on täitsa uued ja vähe kantud? Miks vahetada möödunudaastaseid, kahetuhandekrooniseid päikeseprille uute vastu?
Kena on istuda tänavakohvikus või restoranis nädalalõpulõunat süüa, kuid kas on mõtet maksta vereimejalikku hinda sama õlle või siidri eest, mida poes müüakse 3-4 korda odavamalt? Kas südametunnistus lubab tassitäie tee eest maksta 30 krooni, kui poes saab selle eest teepakke kuu aja peale ette?
3-kihiline lumivalge luksustualettpaber võib vahetuda ümber poole odavamaks ja loodusesõbralikumaks.
Maanteel võib sõita 90 kilomeetrit tunnis, nagu ette nähtud ning hoida bensiinikulu normi piirides. Maha terroristid, kes ennast autole tihedalt sappa riputavad ja püüavad kiirust sajale sundida. Sajakilomeetrilise kiiruse juures pole praktiliselt ajavõitu, kuid bensiinikulu palju suurem. Kel raha taskus põleb, las sõidab siis mööda.
Kõikjal endi ümber näeme, et rahakotti raudu on võimalik kuumenemisest säästa. Inimesed hoiavad kokku, piiravad mõttetuid kulutusi.
Tegelikult on käes see kauaoodatud aeg, mil tarbija saab tõestada, et ta on kuningas. Mõtelda enne ostmist mõnusalt kaua ja valida soodsamate hindadega kauplus ja soodsam kaup. Mitte enam külastada poodi, kus on ükskõiksed teenindajad ja kõrged hinnad. Lükata tagasi kaupmehe ühepoolne „pakkumine“ ja hääletada rahakotiga.
Oo suvi! Milline tore aeg!
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Mida teeme meie, ülejäänud? Ei loobi enam muretult kaubakorvi kõike, mis esimesena käe alla satub. Muudame tarbimisharjumusi: loobume pakendatud ja viilutatud juustu, vorsti, suitsu- ja soolakala ostmisest, sest letist on neid palju odavam osta – milleks maksta vaakumi eest plingis kilepakendis? Nn tervislike, light-lahjade toiduainete asemel, millest on keerulise protseduuriga rasvad eemaldatud, kuid hinnale sellevõrra rohkem otsa pandud ostmise asemel pöördume tagasi tavaliste toiduainete poole. Kes rasva kardab, sööb lihtsalt vähem! Silm näpus, võrdleme erinevate toodete hindasid riiulisiltidel ja leiame sealt mitukümmend krooni soodsamaid.
Euroopa Liidu suurim kingitus Eestile on toiduainete hinnasildile kirjutatud kilohind. Ilma selleta oleks uut moodi mõtlev inimene kaupluses nagu ilma käteta, sest kes oskab ja jaksab tagasi arvutada nurgelise kaalu ja kümne viiluga paksendis oleva toidu tegelikku hinda.
Hüpermarketi eesruumis maasikaid ja murelite ostmise asemel tuleb osta turult, kus nende hind on kordades madalam. Hm, kas on ikka vaja osta uut suvekuube ja –kingi, kui eelmise hooaja omad on täitsa uued ja vähe kantud? Miks vahetada möödunudaastaseid, kahetuhandekrooniseid päikeseprille uute vastu?
Kena on istuda tänavakohvikus või restoranis nädalalõpulõunat süüa, kuid kas on mõtet maksta vereimejalikku hinda sama õlle või siidri eest, mida poes müüakse 3-4 korda odavamalt? Kas südametunnistus lubab tassitäie tee eest maksta 30 krooni, kui poes saab selle eest teepakke kuu aja peale ette?
3-kihiline lumivalge luksustualettpaber võib vahetuda ümber poole odavamaks ja loodusesõbralikumaks.
Maanteel võib sõita 90 kilomeetrit tunnis, nagu ette nähtud ning hoida bensiinikulu normi piirides. Maha terroristid, kes ennast autole tihedalt sappa riputavad ja püüavad kiirust sajale sundida. Sajakilomeetrilise kiiruse juures pole praktiliselt ajavõitu, kuid bensiinikulu palju suurem. Kel raha taskus põleb, las sõidab siis mööda.
Kõikjal endi ümber näeme, et rahakotti raudu on võimalik kuumenemisest säästa. Inimesed hoiavad kokku, piiravad mõttetuid kulutusi.
Tegelikult on käes see kauaoodatud aeg, mil tarbija saab tõestada, et ta on kuningas. Mõtelda enne ostmist mõnusalt kaua ja valida soodsamate hindadega kauplus ja soodsam kaup. Mitte enam külastada poodi, kus on ükskõiksed teenindajad ja kõrged hinnad. Lükata tagasi kaupmehe ühepoolne „pakkumine“ ja hääletada rahakotiga.
Oo suvi! Milline tore aeg!
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Loll ja tema pension lähevad lahku
Elasid kord ühes väikeses riigis 350 000 lolli, kes olid ühinenud riigi poolt kohustuslikuks kuulutatud teise pensionisambaga. Nende endi kätetööga ülesehitatud vabariik oli neile lubanud, et kui nad kord oma riigist taevasesse kuningriiki lahkuvad, siis saavad nende teise pensionisamba osakute pärijad kõik neilt päritud osakud tagasi võtta või oma pensionikontole kanda. Säästmisest on seega olnud kasu ja järglaste elujärg paraneks. Kui aga juhtub kõige halvem ja lahkub pere ainus leivahankija, siis on leinajatel säästudest abi laenude-liisingute-võlgadega toimetulemisel. See on aus ja loogiline süsteem.
Aga moodne vanasõna ütleb: „Loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.“ Tavaliselt öeldi nii südametunnistuseta ärimeeste kohta, kes isegi oma nälga surevalt isalt viimase pekitüki ära võtavad, et sellega oma veesaapaid määrida.
Nüüd võiks seda laiendada ka Eesti Vabariigi peale. Rahandusministeeriumi uus eelnõu tahab võtta pärijatelt võimaluse lahkunu kogutud teise pensionisamba raha välja võtta ja seda vabalt kasutada. Üldiselt saaksid pärijad siis päritud kohustusliku pensionifondi osakud kätte alles siis, kui nad ise vanaduspensionile jäävad.
See tundub erakordselt ebaõiglane. Pensionisamba leping on kolmepoolne ja selle tingimustes on omavahel kokku leppinud riik, pank ja kodanik. Leping teatavasti tähendab kokkulepet , milles kõik osapooled on milleski ühel nõul ja seda teineteisele kinnitavad. Ehkki pankade ja suurettevõtetega sõlmitud lepingud pole ammu enam mingid lepingud, vaid selle sõna naeruväärne paroodia (kes oleks kuulnud elektri-, side- või pangateenuste tarbimise lepingus kodaniku soovil tehtud muudatustest?) on leping siiski demokraatliku ühiskonna vundament.
Ilma mingi retoorikata on selge, et kui pank ja riik on sunniviisiliselt oma raha sambasse loovutava kodaniku säästudele kord oma käpa juba peale pannud, siis seda neilt tagasi saada on peaaegu võimatu. Jõudude vahekord on lootusetult ebavõrdne – pangad juhivad pensionifonde ja teenivad nende pealt, riik saab muuta seadust, kuid oma rahast lahutatud kodanik saab ainult ahastuses käsi laiutada.
Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse põhjendab, et vanaduspõlveks kogutud raha ei tohi kasutada ühekordseks kulutuseks ja muuks eesmärgiks ja varem, pealegi isikute poolt, kes pole veel pensionieas.
Vabandage, aga see jutt on harukordselt loll ja pärineb mitte sellest maailmast, vaid paberile tõmmatud diagrammide maailmast, kus ei eksisteeri lihast ja verest inimesi nende erinevate saatustega, vaid ainult numbrid ja valemid.
Sama rumal on jutt sellest, nagu õigustaks kitsendusi riigi osalus pensionisambasse maksete tegemisel. See meenutab olukorda, kui ostjale soodushinnaga auto müünud kaupmees teatab paari aasta pärast, et soodushinna kaudu on talle jäänud auto peale teatud õigusi ning ta otsustab, et sellega ei tohi enam üle kümne kilomeetri tunnis sõita.
„Isegi kui te elate igavesti, on see ikkagi hea investeering,“ veenis kindlustusagent ühes kirjanik John Updike jutustuses oma kliente. Teise pensionisamba plaanitavate muudatuste kohta võiks öelda – ükskõik, kas elate igavesti või mitte, sellistel tingimustel ei muutu see kunagi teie perekonnale heaks investeeringuks.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Aga moodne vanasõna ütleb: „Loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.“ Tavaliselt öeldi nii südametunnistuseta ärimeeste kohta, kes isegi oma nälga surevalt isalt viimase pekitüki ära võtavad, et sellega oma veesaapaid määrida.
Nüüd võiks seda laiendada ka Eesti Vabariigi peale. Rahandusministeeriumi uus eelnõu tahab võtta pärijatelt võimaluse lahkunu kogutud teise pensionisamba raha välja võtta ja seda vabalt kasutada. Üldiselt saaksid pärijad siis päritud kohustusliku pensionifondi osakud kätte alles siis, kui nad ise vanaduspensionile jäävad.
See tundub erakordselt ebaõiglane. Pensionisamba leping on kolmepoolne ja selle tingimustes on omavahel kokku leppinud riik, pank ja kodanik. Leping teatavasti tähendab kokkulepet , milles kõik osapooled on milleski ühel nõul ja seda teineteisele kinnitavad. Ehkki pankade ja suurettevõtetega sõlmitud lepingud pole ammu enam mingid lepingud, vaid selle sõna naeruväärne paroodia (kes oleks kuulnud elektri-, side- või pangateenuste tarbimise lepingus kodaniku soovil tehtud muudatustest?) on leping siiski demokraatliku ühiskonna vundament.
Ilma mingi retoorikata on selge, et kui pank ja riik on sunniviisiliselt oma raha sambasse loovutava kodaniku säästudele kord oma käpa juba peale pannud, siis seda neilt tagasi saada on peaaegu võimatu. Jõudude vahekord on lootusetult ebavõrdne – pangad juhivad pensionifonde ja teenivad nende pealt, riik saab muuta seadust, kuid oma rahast lahutatud kodanik saab ainult ahastuses käsi laiutada.
Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse põhjendab, et vanaduspõlveks kogutud raha ei tohi kasutada ühekordseks kulutuseks ja muuks eesmärgiks ja varem, pealegi isikute poolt, kes pole veel pensionieas.
Vabandage, aga see jutt on harukordselt loll ja pärineb mitte sellest maailmast, vaid paberile tõmmatud diagrammide maailmast, kus ei eksisteeri lihast ja verest inimesi nende erinevate saatustega, vaid ainult numbrid ja valemid.
Sama rumal on jutt sellest, nagu õigustaks kitsendusi riigi osalus pensionisambasse maksete tegemisel. See meenutab olukorda, kui ostjale soodushinnaga auto müünud kaupmees teatab paari aasta pärast, et soodushinna kaudu on talle jäänud auto peale teatud õigusi ning ta otsustab, et sellega ei tohi enam üle kümne kilomeetri tunnis sõita.
„Isegi kui te elate igavesti, on see ikkagi hea investeering,“ veenis kindlustusagent ühes kirjanik John Updike jutustuses oma kliente. Teise pensionisamba plaanitavate muudatuste kohta võiks öelda – ükskõik, kas elate igavesti või mitte, sellistel tingimustel ei muutu see kunagi teie perekonnale heaks investeeringuks.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Tellimine:
Postitused (Atom)
