Riigikoju liikmele abiline? Tänan, ei!

Ajal, mil püksirihma pingutamine on muutumas rahvuslikuks spordialaks on jäänud peaaegu tähelepanuta, et Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mis kingib igale saadikule isikliku abilise.
Tänase 0,1 protsendilise majanduskasvu olukorras on kangekaelselt abide palkamise juurde jäämine erakorralise prassimise eriline näide, mis Riigikogu ja valijaid veelgi enam teineteisest võõrandaks.
14. juunil 2007 vastu võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse 9. peatükk kannab pealkirja „Riigikogu liikme abi“. Oma abiga sõlmib lepingu Riigikogu liige isiklikult ning abi töötasu suurus saab olema kuni 35% Riigikogu liikme ametipalgast.
Täna Riigikogu liikmetel abilisi ei ole. Riigikogu liikmetel oma töös võimalik toetuda Riigikogu komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu Kantselei struktuuriüksuste teenistujatele. Kuid mitmed lugupeetud kurdavad, et sellest on neile vähe. Unistusi on palju: Heimar Lenk rääkis Õhtulehele, et abiline võiks valimisringkonnas esindada riigikogu saadikut, suhelda seal valijaskonnaga, korraldada üritusi, suhelda kohalike võimudega. Lenk arvab ka, et "abiline peaks oskama meediat analüüsida ja kindlasti külastama internetiportaale, et võrrelda seadusi teiste riikide seadustega“.
Reformierakondlane Imre Sooäär teab, et Soome parlamendiliikmete võimekus ja tööviljakus kasvasid abide palkamisel viiekordselt. Kui see lisandunud tööviljakus ei kulu Pädaste mõisa majandamisse, Eurovisiooni laulukeste treimisele ja gurmee-ürituste korraldamisele, siis on ju tore.
Kui kogu parlamendi tööviljakus kasvab viiekordselt, siis mis on selle tulemus? Mis me selle viljakusega peale hakkame? Kuhu see rakendub? Kas me seda tahamegi, et Heimar Lenk või kurikuulus Jaan Kundla viiekordse võimendusega tegutsema hakkavad?
Aga tegelikult – milles see ülekoormus siis õieti avaldub? Jah, parlament on higi pühkinud küll - üheksakümnendate aastate algus ehitati riigile aluseid ja töötati välja seadusi. Nagu Andres Herkel on maininud, järgnesid sellele vigade paranduste ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga.
Praegu tuleb valdav enamus seadustest Euroopa Liidust ja uute seaduste väljatöötamine on lõppenud. Riigikogu töökoormus on väiksem kui 10 aastat tagasi, ütleb Ken Marti Vaher.
Kõik see avaldub istungite pikkuses: 2007. aasta kevadel pidas Riigikogu viis istungit, mille pikkus kõikus 3 ja 12 minuti vahel, möödunud aasta sügisel oli üheksa istungit pikkusega 4-11 minutit. Rääkida selle juures ülekoormusest? Hallo – mõistus, tule koju!
Tänavu 25. märtsil kestis aga üks Riigikogu istung alla kolme minuti, kuna saalis viibinud 83 liikmel polnud teineteisele midagi öelda.
Riigikogu liikme töökoht hakkab olema Riigikogu liikme erakabinetis, mis paiknevad Toompea lossi põhjaosas ja lähedal asuvas Komandandi majas. Riigikogu kantselei teeb seal remonti.
Riigikogu liikmete abil hakkavad riigilt palka saama veel 101 parteitöötajat, kes muutuvad maksumaksjate ülalpeetavateks. Ega keegi ometi ei arva, et Vilja Savisaar võtab reformierakondlasest abilise ja Mart Laar mõne rahvaliitlase! Ei, raskel ajal läheb raha ikka omadele!
Riigikogu liikme staatuse seaduse hääletamise tulemused olid kõnekad: seadusele – ja seega ka abilise palkamisele - ei olnud vastu mitte ükski Riigikogu liige. 8 inimest jätsid targu hääletamata, 6 puudus, üks oli erapooletu, ülejäänud näitasid rohelist tuld. Vastu ei olnud keegi. Enamgi veel – ükski Riigikogu liige ei pidanud täiskogu arutluste ajal vastukõnet. Jõustunud seaduse järgi hakatakse abisid palkama pärast 2011. aasta parlamendivalimisi.
„Veel on aega,“ laulis Ultima Thule kakskümmend aastat tagasi. Veel on aega, et Riigikogu otsustaks abidest loobuda ja näitaks oma püksirihma pingutamisega valijatele eeskuju. Kõige halvem on vaikselt istudes ja loota, et üldise õnnestub kokkuhoiu ajajärgul õnnestub endale Toompea pajaservas paksemat suppi keeta.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)