Lissaboni leppe referendum Iirimaal on läbi kukkumas. See toob endaga kaasa olukorra, kus juba teist korda ajaloos ei suuda Euroopa Liit läbi viia suurejoonelist sisereformi. 2005. aastal kukutasid Holland ja Prantsusmaa referendumitel läbi Euroopa Põhiseaduse Leppe, mis pidi asendama Euroopa Liidu lugematuid alusdokumente. Eesti Vabariik ratifitseeris lepingu, kuid Prantsusmaa ei lõi leppe kirstu kaane kõvasti kinni.
Siiski püüdis Prantsusmaa oma toonast tegu heastada – tänaseks Prantsusmaa presidendiks saanud Nicolas Sarkozy tegi ettepanekuga koostada minilepe ja sellest sai Lissaboni leping, mis tänavu kaante vahele jõudis.
Lissaboni lepe puhastati üle kolmesaja lehekülje pikkuse Euroopa Liidu Põhiseadusliku leppe konstitutsioonilistest elementidest, nagu Euroopa sümbolite – lipu või hümni kehtestamine, kuid selle põhiosad säilitati.
Lissaboni lepe peab andma Euroopa Liidule uue juhtimisstruktuuri, mida kutsutakse juba „troikaks“: Euroopa Liidu esindamine oleks läinud loodava Euroopa Liidu presidendi, Euroopa Komisjoni presidendi ja loodava Euroopa Liidu välisministri kätte. Nüüd jääb juhtimisreform tõenäoliselt ära või lükkub edasi.
Brüsselis tegutseva Euroopa Poliitikakeskuse töötaja Antonio Missiroli ütles veebisaidile EUObserver, et „on täiesti võimalik, et Iirimaal palutakse tekkinud olukorrale ise lahendus leida.“ See tähendab, et Euroopa Liit ei luba Iirimaal lihtsalt tuppa sittuda ning seejärel karistamatult minema joosta.
13. juuni 2008
Riigikoju liikmele abiline? Tänan, ei!
Ajal, mil püksirihma pingutamine on muutumas rahvuslikuks spordialaks on jäänud peaaegu tähelepanuta, et Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mis kingib igale saadikule isikliku abilise.
Tänase 0,1 protsendilise majanduskasvu olukorras on kangekaelselt abide palkamise juurde jäämine erakorralise prassimise eriline näide, mis Riigikogu ja valijaid veelgi enam teineteisest võõrandaks.
14. juunil 2007 vastu võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse 9. peatükk kannab pealkirja „Riigikogu liikme abi“. Oma abiga sõlmib lepingu Riigikogu liige isiklikult ning abi töötasu suurus saab olema kuni 35% Riigikogu liikme ametipalgast.
Täna Riigikogu liikmetel abilisi ei ole. Riigikogu liikmetel oma töös võimalik toetuda Riigikogu komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu Kantselei struktuuriüksuste teenistujatele. Kuid mitmed lugupeetud kurdavad, et sellest on neile vähe. Unistusi on palju: Heimar Lenk rääkis Õhtulehele, et abiline võiks valimisringkonnas esindada riigikogu saadikut, suhelda seal valijaskonnaga, korraldada üritusi, suhelda kohalike võimudega. Lenk arvab ka, et "abiline peaks oskama meediat analüüsida ja kindlasti külastama internetiportaale, et võrrelda seadusi teiste riikide seadustega“.
Reformierakondlane Imre Sooäär teab, et Soome parlamendiliikmete võimekus ja tööviljakus kasvasid abide palkamisel viiekordselt. Kui see lisandunud tööviljakus ei kulu Pädaste mõisa majandamisse, Eurovisiooni laulukeste treimisele ja gurmee-ürituste korraldamisele, siis on ju tore.
Kui kogu parlamendi tööviljakus kasvab viiekordselt, siis mis on selle tulemus? Mis me selle viljakusega peale hakkame? Kuhu see rakendub? Kas me seda tahamegi, et Heimar Lenk või kurikuulus Jaan Kundla viiekordse võimendusega tegutsema hakkavad?
Aga tegelikult – milles see ülekoormus siis õieti avaldub? Jah, parlament on higi pühkinud küll - üheksakümnendate aastate algus ehitati riigile aluseid ja töötati välja seadusi. Nagu Andres Herkel on maininud, järgnesid sellele vigade paranduste ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga.
Praegu tuleb valdav enamus seadustest Euroopa Liidust ja uute seaduste väljatöötamine on lõppenud. Riigikogu töökoormus on väiksem kui 10 aastat tagasi, ütleb Ken Marti Vaher.
Kõik see avaldub istungite pikkuses: 2007. aasta kevadel pidas Riigikogu viis istungit, mille pikkus kõikus 3 ja 12 minuti vahel, möödunud aasta sügisel oli üheksa istungit pikkusega 4-11 minutit. Rääkida selle juures ülekoormusest? Hallo – mõistus, tule koju!
Tänavu 25. märtsil kestis aga üks Riigikogu istung alla kolme minuti, kuna saalis viibinud 83 liikmel polnud teineteisele midagi öelda.
Riigikogu liikme töökoht hakkab olema Riigikogu liikme erakabinetis, mis paiknevad Toompea lossi põhjaosas ja lähedal asuvas Komandandi majas. Riigikogu kantselei teeb seal remonti.
Riigikogu liikmete abil hakkavad riigilt palka saama veel 101 parteitöötajat, kes muutuvad maksumaksjate ülalpeetavateks. Ega keegi ometi ei arva, et Vilja Savisaar võtab reformierakondlasest abilise ja Mart Laar mõne rahvaliitlase! Ei, raskel ajal läheb raha ikka omadele!
Riigikogu liikme staatuse seaduse hääletamise tulemused olid kõnekad: seadusele – ja seega ka abilise palkamisele - ei olnud vastu mitte ükski Riigikogu liige. 8 inimest jätsid targu hääletamata, 6 puudus, üks oli erapooletu, ülejäänud näitasid rohelist tuld. Vastu ei olnud keegi. Enamgi veel – ükski Riigikogu liige ei pidanud täiskogu arutluste ajal vastukõnet. Jõustunud seaduse järgi hakatakse abisid palkama pärast 2011. aasta parlamendivalimisi.
„Veel on aega,“ laulis Ultima Thule kakskümmend aastat tagasi. Veel on aega, et Riigikogu otsustaks abidest loobuda ja näitaks oma püksirihma pingutamisega valijatele eeskuju. Kõige halvem on vaikselt istudes ja loota, et üldise õnnestub kokkuhoiu ajajärgul õnnestub endale Toompea pajaservas paksemat suppi keeta.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Tänase 0,1 protsendilise majanduskasvu olukorras on kangekaelselt abide palkamise juurde jäämine erakorralise prassimise eriline näide, mis Riigikogu ja valijaid veelgi enam teineteisest võõrandaks.
14. juunil 2007 vastu võetud Riigikogu liikme staatuse seaduse 9. peatükk kannab pealkirja „Riigikogu liikme abi“. Oma abiga sõlmib lepingu Riigikogu liige isiklikult ning abi töötasu suurus saab olema kuni 35% Riigikogu liikme ametipalgast.
Täna Riigikogu liikmetel abilisi ei ole. Riigikogu liikmetel oma töös võimalik toetuda Riigikogu komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu Kantselei struktuuriüksuste teenistujatele. Kuid mitmed lugupeetud kurdavad, et sellest on neile vähe. Unistusi on palju: Heimar Lenk rääkis Õhtulehele, et abiline võiks valimisringkonnas esindada riigikogu saadikut, suhelda seal valijaskonnaga, korraldada üritusi, suhelda kohalike võimudega. Lenk arvab ka, et "abiline peaks oskama meediat analüüsida ja kindlasti külastama internetiportaale, et võrrelda seadusi teiste riikide seadustega“.
Reformierakondlane Imre Sooäär teab, et Soome parlamendiliikmete võimekus ja tööviljakus kasvasid abide palkamisel viiekordselt. Kui see lisandunud tööviljakus ei kulu Pädaste mõisa majandamisse, Eurovisiooni laulukeste treimisele ja gurmee-ürituste korraldamisele, siis on ju tore.
Kui kogu parlamendi tööviljakus kasvab viiekordselt, siis mis on selle tulemus? Mis me selle viljakusega peale hakkame? Kuhu see rakendub? Kas me seda tahamegi, et Heimar Lenk või kurikuulus Jaan Kundla viiekordse võimendusega tegutsema hakkavad?
Aga tegelikult – milles see ülekoormus siis õieti avaldub? Jah, parlament on higi pühkinud küll - üheksakümnendate aastate algus ehitati riigile aluseid ja töötati välja seadusi. Nagu Andres Herkel on maininud, järgnesid sellele vigade paranduste ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga.
Praegu tuleb valdav enamus seadustest Euroopa Liidust ja uute seaduste väljatöötamine on lõppenud. Riigikogu töökoormus on väiksem kui 10 aastat tagasi, ütleb Ken Marti Vaher.
Kõik see avaldub istungite pikkuses: 2007. aasta kevadel pidas Riigikogu viis istungit, mille pikkus kõikus 3 ja 12 minuti vahel, möödunud aasta sügisel oli üheksa istungit pikkusega 4-11 minutit. Rääkida selle juures ülekoormusest? Hallo – mõistus, tule koju!
Tänavu 25. märtsil kestis aga üks Riigikogu istung alla kolme minuti, kuna saalis viibinud 83 liikmel polnud teineteisele midagi öelda.
Riigikogu liikme töökoht hakkab olema Riigikogu liikme erakabinetis, mis paiknevad Toompea lossi põhjaosas ja lähedal asuvas Komandandi majas. Riigikogu kantselei teeb seal remonti.
Riigikogu liikmete abil hakkavad riigilt palka saama veel 101 parteitöötajat, kes muutuvad maksumaksjate ülalpeetavateks. Ega keegi ometi ei arva, et Vilja Savisaar võtab reformierakondlasest abilise ja Mart Laar mõne rahvaliitlase! Ei, raskel ajal läheb raha ikka omadele!
Riigikogu liikme staatuse seaduse hääletamise tulemused olid kõnekad: seadusele – ja seega ka abilise palkamisele - ei olnud vastu mitte ükski Riigikogu liige. 8 inimest jätsid targu hääletamata, 6 puudus, üks oli erapooletu, ülejäänud näitasid rohelist tuld. Vastu ei olnud keegi. Enamgi veel – ükski Riigikogu liige ei pidanud täiskogu arutluste ajal vastukõnet. Jõustunud seaduse järgi hakatakse abisid palkama pärast 2011. aasta parlamendivalimisi.
„Veel on aega,“ laulis Ultima Thule kakskümmend aastat tagasi. Veel on aega, et Riigikogu otsustaks abidest loobuda ja näitaks oma püksirihma pingutamisega valijatele eeskuju. Kõige halvem on vaikselt istudes ja loota, et üldise õnnestub kokkuhoiu ajajärgul õnnestub endale Toompea pajaservas paksemat suppi keeta.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Pane endale kroon pähe!
Raske on samastuda kaaskodanikega, kes esimeste päikeseliste päevade alates ajavad garaažist välja tuliuue Ferrari, Maserati või Porsche. Buumimajandus on ka Eestis sünnitanud suure hulga inimesi, kelle jaoks ka negatiivse majanduskasvu tingimustes on alati suvi, ja kes võivad ikka lahtises autos ringi sõita, juuksed tuules lehvimas.
Mida teeme meie, ülejäänud? Ei loobi enam muretult kaubakorvi kõike, mis esimesena käe alla satub. Muudame tarbimisharjumusi: loobume pakendatud ja viilutatud juustu, vorsti, suitsu- ja soolakala ostmisest, sest letist on neid palju odavam osta – milleks maksta vaakumi eest plingis kilepakendis? Nn tervislike, light-lahjade toiduainete asemel, millest on keerulise protseduuriga rasvad eemaldatud, kuid hinnale sellevõrra rohkem otsa pandud ostmise asemel pöördume tagasi tavaliste toiduainete poole. Kes rasva kardab, sööb lihtsalt vähem! Silm näpus, võrdleme erinevate toodete hindasid riiulisiltidel ja leiame sealt mitukümmend krooni soodsamaid.
Euroopa Liidu suurim kingitus Eestile on toiduainete hinnasildile kirjutatud kilohind. Ilma selleta oleks uut moodi mõtlev inimene kaupluses nagu ilma käteta, sest kes oskab ja jaksab tagasi arvutada nurgelise kaalu ja kümne viiluga paksendis oleva toidu tegelikku hinda.
Hüpermarketi eesruumis maasikaid ja murelite ostmise asemel tuleb osta turult, kus nende hind on kordades madalam. Hm, kas on ikka vaja osta uut suvekuube ja –kingi, kui eelmise hooaja omad on täitsa uued ja vähe kantud? Miks vahetada möödunudaastaseid, kahetuhandekrooniseid päikeseprille uute vastu?
Kena on istuda tänavakohvikus või restoranis nädalalõpulõunat süüa, kuid kas on mõtet maksta vereimejalikku hinda sama õlle või siidri eest, mida poes müüakse 3-4 korda odavamalt? Kas südametunnistus lubab tassitäie tee eest maksta 30 krooni, kui poes saab selle eest teepakke kuu aja peale ette?
3-kihiline lumivalge luksustualettpaber võib vahetuda ümber poole odavamaks ja loodusesõbralikumaks.
Maanteel võib sõita 90 kilomeetrit tunnis, nagu ette nähtud ning hoida bensiinikulu normi piirides. Maha terroristid, kes ennast autole tihedalt sappa riputavad ja püüavad kiirust sajale sundida. Sajakilomeetrilise kiiruse juures pole praktiliselt ajavõitu, kuid bensiinikulu palju suurem. Kel raha taskus põleb, las sõidab siis mööda.
Kõikjal endi ümber näeme, et rahakotti raudu on võimalik kuumenemisest säästa. Inimesed hoiavad kokku, piiravad mõttetuid kulutusi.
Tegelikult on käes see kauaoodatud aeg, mil tarbija saab tõestada, et ta on kuningas. Mõtelda enne ostmist mõnusalt kaua ja valida soodsamate hindadega kauplus ja soodsam kaup. Mitte enam külastada poodi, kus on ükskõiksed teenindajad ja kõrged hinnad. Lükata tagasi kaupmehe ühepoolne „pakkumine“ ja hääletada rahakotiga.
Oo suvi! Milline tore aeg!
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Mida teeme meie, ülejäänud? Ei loobi enam muretult kaubakorvi kõike, mis esimesena käe alla satub. Muudame tarbimisharjumusi: loobume pakendatud ja viilutatud juustu, vorsti, suitsu- ja soolakala ostmisest, sest letist on neid palju odavam osta – milleks maksta vaakumi eest plingis kilepakendis? Nn tervislike, light-lahjade toiduainete asemel, millest on keerulise protseduuriga rasvad eemaldatud, kuid hinnale sellevõrra rohkem otsa pandud ostmise asemel pöördume tagasi tavaliste toiduainete poole. Kes rasva kardab, sööb lihtsalt vähem! Silm näpus, võrdleme erinevate toodete hindasid riiulisiltidel ja leiame sealt mitukümmend krooni soodsamaid.
Euroopa Liidu suurim kingitus Eestile on toiduainete hinnasildile kirjutatud kilohind. Ilma selleta oleks uut moodi mõtlev inimene kaupluses nagu ilma käteta, sest kes oskab ja jaksab tagasi arvutada nurgelise kaalu ja kümne viiluga paksendis oleva toidu tegelikku hinda.
Hüpermarketi eesruumis maasikaid ja murelite ostmise asemel tuleb osta turult, kus nende hind on kordades madalam. Hm, kas on ikka vaja osta uut suvekuube ja –kingi, kui eelmise hooaja omad on täitsa uued ja vähe kantud? Miks vahetada möödunudaastaseid, kahetuhandekrooniseid päikeseprille uute vastu?
Kena on istuda tänavakohvikus või restoranis nädalalõpulõunat süüa, kuid kas on mõtet maksta vereimejalikku hinda sama õlle või siidri eest, mida poes müüakse 3-4 korda odavamalt? Kas südametunnistus lubab tassitäie tee eest maksta 30 krooni, kui poes saab selle eest teepakke kuu aja peale ette?
3-kihiline lumivalge luksustualettpaber võib vahetuda ümber poole odavamaks ja loodusesõbralikumaks.
Maanteel võib sõita 90 kilomeetrit tunnis, nagu ette nähtud ning hoida bensiinikulu normi piirides. Maha terroristid, kes ennast autole tihedalt sappa riputavad ja püüavad kiirust sajale sundida. Sajakilomeetrilise kiiruse juures pole praktiliselt ajavõitu, kuid bensiinikulu palju suurem. Kel raha taskus põleb, las sõidab siis mööda.
Kõikjal endi ümber näeme, et rahakotti raudu on võimalik kuumenemisest säästa. Inimesed hoiavad kokku, piiravad mõttetuid kulutusi.
Tegelikult on käes see kauaoodatud aeg, mil tarbija saab tõestada, et ta on kuningas. Mõtelda enne ostmist mõnusalt kaua ja valida soodsamate hindadega kauplus ja soodsam kaup. Mitte enam külastada poodi, kus on ükskõiksed teenindajad ja kõrged hinnad. Lükata tagasi kaupmehe ühepoolne „pakkumine“ ja hääletada rahakotiga.
Oo suvi! Milline tore aeg!
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Loll ja tema pension lähevad lahku
Elasid kord ühes väikeses riigis 350 000 lolli, kes olid ühinenud riigi poolt kohustuslikuks kuulutatud teise pensionisambaga. Nende endi kätetööga ülesehitatud vabariik oli neile lubanud, et kui nad kord oma riigist taevasesse kuningriiki lahkuvad, siis saavad nende teise pensionisamba osakute pärijad kõik neilt päritud osakud tagasi võtta või oma pensionikontole kanda. Säästmisest on seega olnud kasu ja järglaste elujärg paraneks. Kui aga juhtub kõige halvem ja lahkub pere ainus leivahankija, siis on leinajatel säästudest abi laenude-liisingute-võlgadega toimetulemisel. See on aus ja loogiline süsteem.
Aga moodne vanasõna ütleb: „Loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.“ Tavaliselt öeldi nii südametunnistuseta ärimeeste kohta, kes isegi oma nälga surevalt isalt viimase pekitüki ära võtavad, et sellega oma veesaapaid määrida.
Nüüd võiks seda laiendada ka Eesti Vabariigi peale. Rahandusministeeriumi uus eelnõu tahab võtta pärijatelt võimaluse lahkunu kogutud teise pensionisamba raha välja võtta ja seda vabalt kasutada. Üldiselt saaksid pärijad siis päritud kohustusliku pensionifondi osakud kätte alles siis, kui nad ise vanaduspensionile jäävad.
See tundub erakordselt ebaõiglane. Pensionisamba leping on kolmepoolne ja selle tingimustes on omavahel kokku leppinud riik, pank ja kodanik. Leping teatavasti tähendab kokkulepet , milles kõik osapooled on milleski ühel nõul ja seda teineteisele kinnitavad. Ehkki pankade ja suurettevõtetega sõlmitud lepingud pole ammu enam mingid lepingud, vaid selle sõna naeruväärne paroodia (kes oleks kuulnud elektri-, side- või pangateenuste tarbimise lepingus kodaniku soovil tehtud muudatustest?) on leping siiski demokraatliku ühiskonna vundament.
Ilma mingi retoorikata on selge, et kui pank ja riik on sunniviisiliselt oma raha sambasse loovutava kodaniku säästudele kord oma käpa juba peale pannud, siis seda neilt tagasi saada on peaaegu võimatu. Jõudude vahekord on lootusetult ebavõrdne – pangad juhivad pensionifonde ja teenivad nende pealt, riik saab muuta seadust, kuid oma rahast lahutatud kodanik saab ainult ahastuses käsi laiutada.
Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse põhjendab, et vanaduspõlveks kogutud raha ei tohi kasutada ühekordseks kulutuseks ja muuks eesmärgiks ja varem, pealegi isikute poolt, kes pole veel pensionieas.
Vabandage, aga see jutt on harukordselt loll ja pärineb mitte sellest maailmast, vaid paberile tõmmatud diagrammide maailmast, kus ei eksisteeri lihast ja verest inimesi nende erinevate saatustega, vaid ainult numbrid ja valemid.
Sama rumal on jutt sellest, nagu õigustaks kitsendusi riigi osalus pensionisambasse maksete tegemisel. See meenutab olukorda, kui ostjale soodushinnaga auto müünud kaupmees teatab paari aasta pärast, et soodushinna kaudu on talle jäänud auto peale teatud õigusi ning ta otsustab, et sellega ei tohi enam üle kümne kilomeetri tunnis sõita.
„Isegi kui te elate igavesti, on see ikkagi hea investeering,“ veenis kindlustusagent ühes kirjanik John Updike jutustuses oma kliente. Teise pensionisamba plaanitavate muudatuste kohta võiks öelda – ükskõik, kas elate igavesti või mitte, sellistel tingimustel ei muutu see kunagi teie perekonnale heaks investeeringuks.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
Aga moodne vanasõna ütleb: „Loll ja tema raha lähevad kiiresti lahku.“ Tavaliselt öeldi nii südametunnistuseta ärimeeste kohta, kes isegi oma nälga surevalt isalt viimase pekitüki ära võtavad, et sellega oma veesaapaid määrida.
Nüüd võiks seda laiendada ka Eesti Vabariigi peale. Rahandusministeeriumi uus eelnõu tahab võtta pärijatelt võimaluse lahkunu kogutud teise pensionisamba raha välja võtta ja seda vabalt kasutada. Üldiselt saaksid pärijad siis päritud kohustusliku pensionifondi osakud kätte alles siis, kui nad ise vanaduspensionile jäävad.
See tundub erakordselt ebaõiglane. Pensionisamba leping on kolmepoolne ja selle tingimustes on omavahel kokku leppinud riik, pank ja kodanik. Leping teatavasti tähendab kokkulepet , milles kõik osapooled on milleski ühel nõul ja seda teineteisele kinnitavad. Ehkki pankade ja suurettevõtetega sõlmitud lepingud pole ammu enam mingid lepingud, vaid selle sõna naeruväärne paroodia (kes oleks kuulnud elektri-, side- või pangateenuste tarbimise lepingus kodaniku soovil tehtud muudatustest?) on leping siiski demokraatliku ühiskonna vundament.
Ilma mingi retoorikata on selge, et kui pank ja riik on sunniviisiliselt oma raha sambasse loovutava kodaniku säästudele kord oma käpa juba peale pannud, siis seda neilt tagasi saada on peaaegu võimatu. Jõudude vahekord on lootusetult ebavõrdne – pangad juhivad pensionifonde ja teenivad nende pealt, riik saab muuta seadust, kuid oma rahast lahutatud kodanik saab ainult ahastuses käsi laiutada.
Rahandusministeeriumi finantspoliitika osakonna kindlustuse talituse põhjendab, et vanaduspõlveks kogutud raha ei tohi kasutada ühekordseks kulutuseks ja muuks eesmärgiks ja varem, pealegi isikute poolt, kes pole veel pensionieas.
Vabandage, aga see jutt on harukordselt loll ja pärineb mitte sellest maailmast, vaid paberile tõmmatud diagrammide maailmast, kus ei eksisteeri lihast ja verest inimesi nende erinevate saatustega, vaid ainult numbrid ja valemid.
Sama rumal on jutt sellest, nagu õigustaks kitsendusi riigi osalus pensionisambasse maksete tegemisel. See meenutab olukorda, kui ostjale soodushinnaga auto müünud kaupmees teatab paari aasta pärast, et soodushinna kaudu on talle jäänud auto peale teatud õigusi ning ta otsustab, et sellega ei tohi enam üle kümne kilomeetri tunnis sõita.
„Isegi kui te elate igavesti, on see ikkagi hea investeering,“ veenis kindlustusagent ühes kirjanik John Updike jutustuses oma kliente. Teise pensionisamba plaanitavate muudatuste kohta võiks öelda – ükskõik, kas elate igavesti või mitte, sellistel tingimustel ei muutu see kunagi teie perekonnale heaks investeeringuks.
(Ilmunud Eesti Ekspressis)
15. mai 2008
Paindu pajuvitsana, eestlane!
Olen ammu veendumusel, et eestlaste jätkuva olemasolu põhjuseks on nende erakordne paindlikkus, oskus halbade oludega kohaneda. Paindume pajuvitsana maadligi, tõmbame pea õlgade vahele ja pobiseme midagi nina alla, kui võõrad koduõuel laamendavad. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad!
Maailma majanduse jahtumise kohta kirjutas Eesti Panga asepresident Märten Ross äsja, et siin pole muud kui kohaneda. Ja õigesti ütles, tabades kümnesse – just kohanemine ongi eestlase trumpäss.
Kõigest halvast hoolimata on tunne, et midagi on liikuma läinud, et riigis elatakse ühte elu, mitte ei talitata erinevatel korrustel omaette. Ideed, millest räägitakse on korraga arusaadavad – mitte utoopiline ja katteta „Eesti viie rikkama riigi hulka“, vaid - elagem säästlikult ja mõistlikult, hoidkem kokku raha ja ressursse.
Oma osa on sellesse andnud pikka aega kestnud rohelise ja säästva eluviisi propageerijad, keda veel mõni aeg tagasi vaadati kui tüütuid veidrikke, nüüd aga kui inimesi kellel on midagi õppida.
Kokkuhoidlikkus ja säästmine on korraga täiesti popp ja aktsepteeritav, isegi IN! Kaupmehed teavad, et inimesed on kiiresti kohanenud ja muutnud oma tarbimisharjumusi – vähem raiskamist ja mittevajalikke oste, inimesed eelistavad toiduotsingul külastada allahindluskampaaniat pakkuvaid supermarketeid.
Samamoodi võiks raiskamine olla OUT. Kuid millegipärast on hiigeldžiipide reklaamid muutunud eriti võikalt taktituks ning pealetükkivaks, rõhutades sissetulekuvahesid ja blatnoi-mentaliteeti: 8-silindrilist traktor-autot reklaamitakse sõnadega „Legend on tagasi“, teist lausega „Boss on tagasi“, kolmandat „Paljud soovivad. Vähesed võivad endale seda lubada.“ See on madal, maitsetu ja nõme jutt.
Imestan selle üle, et just säästuaja alguses ilmus korraga terve hulk uusi luksuskaupade propageerimisele ja reklaamimisele pühendatud väljaannet: Postimehel „Peegel“, Äripäeval „Gentleman“ ja Eesti Päevalehel „Baca“. Sigarid, kalliskivid, hilbud, jõmmimaasturid ja tibilõksud – kellele neid reklaamitakse? Vaesed dividendi- ja palgamiljonärid, keda on Eestis kokku tuhatkond inimest – kas nad peavad ära tarbima kõik, mis nende jaoks on kohale veetud?
Luksuse ainus eesmärk on avalikult näidata, et kellelgi on nii palju raha, et sellega pole enam midagi peale hakata. Kuid luksus on suurim lõks keskklassi jaoks – soovides ennast näidata rikastega võrdsena, kulutatakse raha luksusbrändidele. Samal ajal kasvavad rikaste tulud kiiremini ja luksuse osakaal nende kulutustes väheneb, samal ajal kui keskklassi tulud kiirenevad aeglasemalt, kuid luksuskaupade osakaal närib endale ühe suurema osa. Rikaste matkimine on rahaliselt kahjulik ja sisuliselt mõttetu silmapete.
Säästmisest ja kokkuhoidmisest võib saada Eesti.. no kui mitte Nokia, siis Eesti Ericsson vähemasti. Seni kahtlaselt kõlanud sõna „kohanemine“ omandaks väärtusliku ja jätkusuutliku mõtte, annab Hea Uue Idee ja aitab meil mõistlikult elada.
Taanlased, sakslased, rootslased, poolakad või venelased; orduriik, kuningriik või tsaaririik, Nõukogude Liit või Kolmas Reich – ikka on Eestis elu käinud kahel korrusel.Ühel korrusel valitsejad ja nende vasallid; alumisel korrusel rahvas, kes elab riigikorrast hoolimata oma elu – ja säilitab ennast.
Maailma majanduse jahtumise kohta kirjutas Eesti Panga asepresident Märten Ross äsja, et siin pole muud kui kohaneda. Ja õigesti ütles, tabades kümnesse – just kohanemine ongi eestlase trumpäss.
Kõigest halvast hoolimata on tunne, et midagi on liikuma läinud, et riigis elatakse ühte elu, mitte ei talitata erinevatel korrustel omaette. Ideed, millest räägitakse on korraga arusaadavad – mitte utoopiline ja katteta „Eesti viie rikkama riigi hulka“, vaid - elagem säästlikult ja mõistlikult, hoidkem kokku raha ja ressursse.
Oma osa on sellesse andnud pikka aega kestnud rohelise ja säästva eluviisi propageerijad, keda veel mõni aeg tagasi vaadati kui tüütuid veidrikke, nüüd aga kui inimesi kellel on midagi õppida.
Kokkuhoidlikkus ja säästmine on korraga täiesti popp ja aktsepteeritav, isegi IN! Kaupmehed teavad, et inimesed on kiiresti kohanenud ja muutnud oma tarbimisharjumusi – vähem raiskamist ja mittevajalikke oste, inimesed eelistavad toiduotsingul külastada allahindluskampaaniat pakkuvaid supermarketeid.
Samamoodi võiks raiskamine olla OUT. Kuid millegipärast on hiigeldžiipide reklaamid muutunud eriti võikalt taktituks ning pealetükkivaks, rõhutades sissetulekuvahesid ja blatnoi-mentaliteeti: 8-silindrilist traktor-autot reklaamitakse sõnadega „Legend on tagasi“, teist lausega „Boss on tagasi“, kolmandat „Paljud soovivad. Vähesed võivad endale seda lubada.“ See on madal, maitsetu ja nõme jutt.
Imestan selle üle, et just säästuaja alguses ilmus korraga terve hulk uusi luksuskaupade propageerimisele ja reklaamimisele pühendatud väljaannet: Postimehel „Peegel“, Äripäeval „Gentleman“ ja Eesti Päevalehel „Baca“. Sigarid, kalliskivid, hilbud, jõmmimaasturid ja tibilõksud – kellele neid reklaamitakse? Vaesed dividendi- ja palgamiljonärid, keda on Eestis kokku tuhatkond inimest – kas nad peavad ära tarbima kõik, mis nende jaoks on kohale veetud?
Luksuse ainus eesmärk on avalikult näidata, et kellelgi on nii palju raha, et sellega pole enam midagi peale hakata. Kuid luksus on suurim lõks keskklassi jaoks – soovides ennast näidata rikastega võrdsena, kulutatakse raha luksusbrändidele. Samal ajal kasvavad rikaste tulud kiiremini ja luksuse osakaal nende kulutustes väheneb, samal ajal kui keskklassi tulud kiirenevad aeglasemalt, kuid luksuskaupade osakaal närib endale ühe suurema osa. Rikaste matkimine on rahaliselt kahjulik ja sisuliselt mõttetu silmapete.
Säästmisest ja kokkuhoidmisest võib saada Eesti.. no kui mitte Nokia, siis Eesti Ericsson vähemasti. Seni kahtlaselt kõlanud sõna „kohanemine“ omandaks väärtusliku ja jätkusuutliku mõtte, annab Hea Uue Idee ja aitab meil mõistlikult elada.
26. märts 2008
Halloo, kas mõistus kodus?
(See artikkel ilmub neljapäeval, 27. märtsil Eesti Ekspressis)
Mida aeg edasi, seda raskem on vastutustundlikul kodanikul hoomata, mis siis tegelikult toimub: majanduskasv aeglustub, tulude laekumine riigieelarvesse pidurdub, Tallinna linnavalitsus täidab tühjenevat linnakassat pensionäride taskust maamaksuga viimaseid kroone kokku kraapides - ja samal ajal jätkub sambakarneval, pidurdamatu pidu, mille eesmärk on riigi ja linna kokkuleppimata, kuid kodanikele näivalt ühise raiskamispeoga ära kulutada mitusada miljonit krooni mittevajalike sammaste püsti ajamiseks.
Alustame väiksemast vennast: juba 16. augustil 2006 otsustas Tallinna linnavalitsuse komisjon nõupidamisel, et Kalevipoja kuju asukoht võiks olla Maarjamäe memoriaali juures meres. Keskerakonda kuuluv skupltor Tauno Kangro oli varem pakkunud hiigelkuju hinnaks umbes 15 miljonit krooni. Raha pidanuks lisaks linnavalitsusele tulema ka annetustena nii eraisikutelt kui firmadelt.
Sel nädalal teatas linnapea Edgar Savisaar, et kui Kalevipoja pikkuseks võis olla umbes 21 meetrit, "siis võib tänaseks läbiviidud hankemenetlusele tuginedes väita, et monumentaalskulptuuri skulpturaalse osa teostamismaksumuseks kujuneb ligikaudu 56 miljonit krooni".
Pooleteise aastaga on paljalt kuju ennustatav maksumus tõusnud ligi neli korda ehk 40 miljoni krooni võrra! Kuid seest tühi pronksist junn ise püsti ei seisa. Et jurakat merre paigutada, selleks tuleb teostada merepõhja geoloogiline uurimine, teha projektid, maketid, alustada ja lõpetada vee-ehitustööd samba aluse ja vundamendi loomiseks, paigaldada merre side- ja elektrikaablid, laine- ja jäämurdjad... umbkaudselt arvestades on kuju maksumus pärast Tallinna lahte paigaldamist 100-150 miljonit krooni.
See on tõeline kingitus linlastele, eestimaalastele ja kõigile Tallinna külalistele. Ajal, mil teed lagunevad, koolid vajavad remonti ja muud asjad ajamist, uputada 100 miljonit vette? Milleks? Kus on südametunnistus ja vastutustunne? Seakari, aga mitte Tallinna raad!
Täiesti vääriline riiklik sambatants käib ka Tallinna kesklinnas Harjumäe nõlval. Valitsuse poolt on ühe käega 100 miljonit krooni klaasist võidusamba püstitamisele kulutada ja teise käega kokkuhoiule kutsuda lihtsalt silmakirjalik. Kas meil on vaja seda sammast nüüd ja kohe? Mida see meile kui rahvale annab? Kas me saame selleta edasi elada või ei? Ja kui ei saa, siis millised on põhjendused?
Eesti Vabariigi 90. aastapäev on küll tore, aga esiteks on peo kõrgpunkt juba möödas. See oli 24. veebruaril ja möödus teadagi kus. Need juubeliaasta üritused on tavaline nomenklatuurne kabinettides kokku seatud programm, millest kodanikel kuigi palju sooja ega külma ei ole, olgugi et ühes maakonnas toimub üks ja teises teine asi. Elame ikka edasi oma tavalist, igapäevast elu.
Teiseks on 90. juubel oluline eeskätt inimese mõõduga arvestades - kui üheksakümnes kukub, siis tasub seda kindlasti tähistada, sest keegi meist pole igavene. Igavesed pole riigidki, kuid me ei viibi ju iseseisvuse surivoodi ääres! Kes meist otsustas, et sammast väärib just 90. aastapäev? Kuhu on nii kiire? 100 on ju palju ümmargusem arv. Teeme ausamba parem Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks.
Mäletan hästi, et ühel kohtumisel ajakirjanikega ütles peaminister Andrus Ansip umbes nii: aga kes on öelnud, et võidusammas just nimelt selleks kuupäevaks tingimata püsti peab olema? (Väike lootus siis veel on...)
Otsutajad, halloo - kas mõistus on kodus? Või jätkame pidu katku ajal? Et pärast saaks uhkelt öelda: ma iseendal samba püstitin, mis pole tehtud käega, vaid oma rahvalt ära võetud raha väega!
Mida aeg edasi, seda raskem on vastutustundlikul kodanikul hoomata, mis siis tegelikult toimub: majanduskasv aeglustub, tulude laekumine riigieelarvesse pidurdub, Tallinna linnavalitsus täidab tühjenevat linnakassat pensionäride taskust maamaksuga viimaseid kroone kokku kraapides - ja samal ajal jätkub sambakarneval, pidurdamatu pidu, mille eesmärk on riigi ja linna kokkuleppimata, kuid kodanikele näivalt ühise raiskamispeoga ära kulutada mitusada miljonit krooni mittevajalike sammaste püsti ajamiseks.
Alustame väiksemast vennast: juba 16. augustil 2006 otsustas Tallinna linnavalitsuse komisjon nõupidamisel, et Kalevipoja kuju asukoht võiks olla Maarjamäe memoriaali juures meres. Keskerakonda kuuluv skupltor Tauno Kangro oli varem pakkunud hiigelkuju hinnaks umbes 15 miljonit krooni. Raha pidanuks lisaks linnavalitsusele tulema ka annetustena nii eraisikutelt kui firmadelt.
Sel nädalal teatas linnapea Edgar Savisaar, et kui Kalevipoja pikkuseks võis olla umbes 21 meetrit, "siis võib tänaseks läbiviidud hankemenetlusele tuginedes väita, et monumentaalskulptuuri skulpturaalse osa teostamismaksumuseks kujuneb ligikaudu 56 miljonit krooni".
Pooleteise aastaga on paljalt kuju ennustatav maksumus tõusnud ligi neli korda ehk 40 miljoni krooni võrra! Kuid seest tühi pronksist junn ise püsti ei seisa. Et jurakat merre paigutada, selleks tuleb teostada merepõhja geoloogiline uurimine, teha projektid, maketid, alustada ja lõpetada vee-ehitustööd samba aluse ja vundamendi loomiseks, paigaldada merre side- ja elektrikaablid, laine- ja jäämurdjad... umbkaudselt arvestades on kuju maksumus pärast Tallinna lahte paigaldamist 100-150 miljonit krooni.
See on tõeline kingitus linlastele, eestimaalastele ja kõigile Tallinna külalistele. Ajal, mil teed lagunevad, koolid vajavad remonti ja muud asjad ajamist, uputada 100 miljonit vette? Milleks? Kus on südametunnistus ja vastutustunne? Seakari, aga mitte Tallinna raad!
Täiesti vääriline riiklik sambatants käib ka Tallinna kesklinnas Harjumäe nõlval. Valitsuse poolt on ühe käega 100 miljonit krooni klaasist võidusamba püstitamisele kulutada ja teise käega kokkuhoiule kutsuda lihtsalt silmakirjalik. Kas meil on vaja seda sammast nüüd ja kohe? Mida see meile kui rahvale annab? Kas me saame selleta edasi elada või ei? Ja kui ei saa, siis millised on põhjendused?
Eesti Vabariigi 90. aastapäev on küll tore, aga esiteks on peo kõrgpunkt juba möödas. See oli 24. veebruaril ja möödus teadagi kus. Need juubeliaasta üritused on tavaline nomenklatuurne kabinettides kokku seatud programm, millest kodanikel kuigi palju sooja ega külma ei ole, olgugi et ühes maakonnas toimub üks ja teises teine asi. Elame ikka edasi oma tavalist, igapäevast elu.
Teiseks on 90. juubel oluline eeskätt inimese mõõduga arvestades - kui üheksakümnes kukub, siis tasub seda kindlasti tähistada, sest keegi meist pole igavene. Igavesed pole riigidki, kuid me ei viibi ju iseseisvuse surivoodi ääres! Kes meist otsustas, et sammast väärib just 90. aastapäev? Kuhu on nii kiire? 100 on ju palju ümmargusem arv. Teeme ausamba parem Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks.
Mäletan hästi, et ühel kohtumisel ajakirjanikega ütles peaminister Andrus Ansip umbes nii: aga kes on öelnud, et võidusammas just nimelt selleks kuupäevaks tingimata püsti peab olema? (Väike lootus siis veel on...)
Otsutajad, halloo - kas mõistus on kodus? Või jätkame pidu katku ajal? Et pärast saaks uhkelt öelda: ma iseendal samba püstitin, mis pole tehtud käega, vaid oma rahvalt ära võetud raha väega!
8. märts 2008
Ajakirja JUST! müügiarv on ainult 4000
Kanal2 saates "Üks päev Anu Saagimiga" laupäeva õhtul ütles endine ajakirja JUST! peatoimetaja Anu Saagim, et pärast tema lahkumist on ajakirja müügiarv langenud nelja tuhandeni.
Seltskonnajakirja jaoks tähendab selline müügiarv surmaotsust.
Seltskonnajakirja jaoks tähendab selline müügiarv surmaotsust.
7. märts 2008
Soome kohus otsustas: peaministri seksiseikluste avaldamine pole patt
Endine Soome peaminister Matti Vanhanen kaebas kohtusse oma endise armukese Susanna Ruususe (end Kuronen) mahlakate memuaaride kirjutamise eest ning raamatu kirjastaja Kari Ojala teose avaldamise eest.
Kuid kohus otsustas, et preili Ruusunen pole teinud midagi valesti, kui avaldas raamatu, mis rääkis tema suhtest Vanhasega ning selle intiimsetest detailidest.
Vanhanen süüdistas Ruusust selles, et too on paljastanud tema elu intiimseid külgi, kirjeldades seksirutiine, mis algasid saunaga ja lõppesid seksijärgse ahjukartulite ja küpsetatud liha söömisega.
Ekspeaminister nõudis kirjastajalt vaid 1000 eurot kompensatsiooniks, kuid riigiprokurör nõudis lisaks Ojalale vanglakaristust privaatsuse rikkumise eest ning 50 000 eurot kahjutasu. Ruususelt nõudis prokurör 7000 eurot kahjutasu.
"Soome on ikkagi õigusriik," ütles Ojala pärast õigeksmõistvat kohtuotsust. Vanhanen väljendas aga oma meelepaha.
42 protsenti avaliku arvamuse küsitlusele vastanutest toetas ekapeaministrit ja 39 protsenti toetasid Ruusust.
Kuid kohus otsustas, et preili Ruusunen pole teinud midagi valesti, kui avaldas raamatu, mis rääkis tema suhtest Vanhasega ning selle intiimsetest detailidest.
Vanhanen süüdistas Ruusust selles, et too on paljastanud tema elu intiimseid külgi, kirjeldades seksirutiine, mis algasid saunaga ja lõppesid seksijärgse ahjukartulite ja küpsetatud liha söömisega.
Ekspeaminister nõudis kirjastajalt vaid 1000 eurot kompensatsiooniks, kuid riigiprokurör nõudis lisaks Ojalale vanglakaristust privaatsuse rikkumise eest ning 50 000 eurot kahjutasu. Ruususelt nõudis prokurör 7000 eurot kahjutasu.
"Soome on ikkagi õigusriik," ütles Ojala pärast õigeksmõistvat kohtuotsust. Vanhanen väljendas aga oma meelepaha.
42 protsenti avaliku arvamuse küsitlusele vastanutest toetas ekapeaministrit ja 39 protsenti toetasid Ruusust.
5. märts 2008
Päevatsitaat: Robert Antropov
"Minu ametiajal ei tulnud üldse kõne alla, et kedagi varjata, puhtaks pesta ja ametisse jätta."
Robert Antropov, Postimees, 5. märts 2008.
Jah, see on tõsi, kuid käib hoopis Robert Antropovi enda kohta. Antropov oli nimelt sunnitud avalikkuse survel lahkuma politsei peadirektori ametist 2005. aastal pärast korduvaid skandaale, kus ta alguses püüdis maha vaikida kurikuulsat vilkuritega Hummeri-sõitu Saaremaal ning seejärel oma vanemate sõidutamist julgestuspolitsei BMW-džiibiga.
4. märts 2008
Kui kuulen sõna boikott, siis haarab mu käsi suusakeppide järele!
Priit Pulleritsu suusablogi Postimehes on jätkuvate ajakirjanduslike pärlite allikas. Väljavõte on pärit tema teosest "Hull boikott". Tonaalsus aga meenutab presidendivalimiste eelset aega, mil Eesti kultuuritegelastel soovitati oma liistude juurde jääda. (Foto: Postimees)
"Jälle on vasakpoolsed kultuuri- ja lihtsameelsed poliittegelinskid, kes ei suuda pooltsadat kätekõverdustki teha, rääkimata poolmaratoni läbimisest, võtnud suu paksu täis ja leidnud ennast eliidiks upitades, et neil on õigus otsustada teiste inimeste püüdluste ja unistuste üle."
Internet ja kroonumees
(Essee ilmub neljapäeval, 6. märtsil Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen.)
Chicago reklaamifirma DDB Chicago loovdirektor Paul Tilley (40) sooritas 22. veebruaril enesetapu, hüpates alla Chicago Fairmonti hotelli ülemiselt korruselt. Tema surmas peetakse osaliselt süüdlasteks kahe teravkeelse reklaamiala blogi anonüümseid kommentaare, mis Tilleyt halastuseta rappisid. "Blogijad ja nende lugejad lisasid seega uue peatüki pikka vaidlusesse selle üle, kuidas või kas tuleks piirata anonüümseid kommentaare, mis paistavad olevat suunatud kellegi isikliku maine hävitamisele," kirjutas sel puhul The New York Times.
Esmaspäeva hilisõhtul oli sellel artiklil 88 kommentaari, suur osa neist anonüümsed, mitmed suvaliste nimedega.
Artikli kommenteerijatele oli ette antud küsimus: Milline vastutus langeb teie arvates veebiküljele, mis postitab anonüümseid kommentaare? Liberty Lover (Vabadusearmastaja) arutles: "Miks peavad veebioperaatorid vastutama? Kas postiteenistus vastutab kirja teel korda saadetud pettuste või muude kuritegude üle? Kas telefonifirma vastutab ähvarduskõnede eest?"
Spontaanne arutelu anonüümsete kommentaaride üle ei erine üldse siinsest veebipoleemikasta: on neid, kes peavad vajalikuks anonüümsuse väljarookimist; on neid, kes peavad internetti viimaseks vabaduse kantsiks planeedil Maa ja on neid, kes püüavad leida mõistlikku tasakaalu.
Samal ajal levitatakse Eestis teooriat, et anonüümsete kommentaaride tagajärjel on tekkinud/tekkimas uus vaikiv ajastu. (Seni nimetati Eestis vaikivaks ajastuks Pätsi-aja ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees kaitseseisukorra tingimustes.) Nüüd on saanud termin täitsa teise tähenduse.
Nimelt väidetakse nüüd, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise. Justiitsminister Rein Lang küsib: "Kust tekib oht, et tekib vaikiv ajastu?" Ja vastab ise: "Kui keegi tuleb välja mingi ideega või mõttega ja saab selle tulemusena kaela hunniku solki, siis hakkavad inimesed mõtlema väga pragmaatiliselt: miks ma selle ideega peaksin välja tulema; mul ei ole vaja seda üleüldist teotust ja lärmi selle ümber."
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand sekundeerib: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased."
Uue vaikiva ajastu definitsioon oleks seega järgmine: väärikad mõtlejad ei tahtvat enam oma mõtteid väljendada, kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid. Nood halvavat nad oma tegevusega, takistavad vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
Liberty Lover'i eeskujul võiks vaielda, et kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, et toimetused on nendega samuti hädas, et see on "lugejate loodud sisu" (User Generated Content - UGC) - kuid see ei olegi peamine. Peamine on see: vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!
Lehitsesin Eesti suuri päevalehti. Seal kirjutavad Tõnu Õnnepalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Andrei Hvostov, Mark Soosaar, Enn Soosaar, Margit Sutrop, Iivi Masso, Rein Raud, Peeter Olesk, Leo Kunnas, Evi Arujärv, David Vseviov jpt väga lugupeetud Eesti mõtlejad. Millegipärast ei ole nad kirjutamist maha jätnud. Kas pole just nemad need, kes tulevad alati välja mingi uue idee või mõttega?
Uue vaikiva ajastu definitsioon on nõrk ja läbimõtlemata. See ei arvesta interneti globaalse mõjuga. See näitab, et muudatused meedias ja avalikkuse mõistes on jäänud tähelepanuta. Et valitseb ikka arvamus, nagu saaks avalikku arvamust kinni-lahti keerata nagu kraani. Ometi juhib see tähelepanu ühele olulisele asjale - nimelt meediamonopoli murenemisele, uue avalikkuse tekkimisele ja üldisele oskamatusega sellega toime tulla.
Õnneks võib "vanast meediast" ehk paberile trükitud ajalehtedest leida ka ülimoodsaid seisukohti. Oma kõnes Tallinna Ülikoolis, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas: "Vanasti oli arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi raskusi. [-] Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu."
Jah, nii see on. Niimoodi talitavad Edgar Savisaar, Jürgen Ligi, Mart Laar, Tõnis Palts. Ajakirjandusest, kunagisest võimurikkast monopolist, on saanud avalikkus, milles ajakirjandusel on üsna väike osa. See avalikkus koosneb ajalehtedest, reklaamidest, ajakirjadest, televisioonist, onlainteenustest, riigiasutuste PR-teadetest, raadiost, blogidest, foorumitest, internetisaadetest ja -kommentaaridest, ükskõik millest. Olles samal ajal globaalne foorum, on see ka uus kapital, ilma milleta ei saa hakkama ükski avalikkuse väljal tegutseja. Kõigil on vaja oma tükikest avalikkust. Kirjanikul on vaja avalikkust, et leida raamatule lugejaid; poliitikul on vaja avalikkust, et koguda populaarsust ja vahetada see valijate häälte; tootjal on vaja avalikkust, oma kauba tutvustamiseks, Kõikvõimsa meedia asemel on turuplats, kus on kisa-kära ja tunglemine. Hääli kostab miljoneid, ning sugugi kõik ei ole koolitatud ja kaunid. Sellest hoolimata funktsioneerib avalikkus kõigi osalejate koostoimel.
"Mis on õigupoolest avalik arvamus?" küsib Siim Kallas. Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada? [-] Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutunud maailma."
Tänasel päeval pole asi üldse õigete vastuste leidmises. Õigeid vastuseid ei olegi veel olemas, kuna suured muudatused alles toimuvad. Praegu on oluline esitada õigeid küsimusi.
Just küsimuste esitamine, mitte kroonulik pealekäratamine viib meid edasi.
Chicago reklaamifirma DDB Chicago loovdirektor Paul Tilley (40) sooritas 22. veebruaril enesetapu, hüpates alla Chicago Fairmonti hotelli ülemiselt korruselt. Tema surmas peetakse osaliselt süüdlasteks kahe teravkeelse reklaamiala blogi anonüümseid kommentaare, mis Tilleyt halastuseta rappisid. "Blogijad ja nende lugejad lisasid seega uue peatüki pikka vaidlusesse selle üle, kuidas või kas tuleks piirata anonüümseid kommentaare, mis paistavad olevat suunatud kellegi isikliku maine hävitamisele," kirjutas sel puhul The New York Times.
Esmaspäeva hilisõhtul oli sellel artiklil 88 kommentaari, suur osa neist anonüümsed, mitmed suvaliste nimedega.
Artikli kommenteerijatele oli ette antud küsimus: Milline vastutus langeb teie arvates veebiküljele, mis postitab anonüümseid kommentaare? Liberty Lover (Vabadusearmastaja) arutles: "Miks peavad veebioperaatorid vastutama? Kas postiteenistus vastutab kirja teel korda saadetud pettuste või muude kuritegude üle? Kas telefonifirma vastutab ähvarduskõnede eest?"
Spontaanne arutelu anonüümsete kommentaaride üle ei erine üldse siinsest veebipoleemikasta: on neid, kes peavad vajalikuks anonüümsuse väljarookimist; on neid, kes peavad internetti viimaseks vabaduse kantsiks planeedil Maa ja on neid, kes püüavad leida mõistlikku tasakaalu.
Samal ajal levitatakse Eestis teooriat, et anonüümsete kommentaaride tagajärjel on tekkinud/tekkimas uus vaikiv ajastu. (Seni nimetati Eestis vaikivaks ajastuks Pätsi-aja ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees kaitseseisukorra tingimustes.) Nüüd on saanud termin täitsa teise tähenduse.
Nimelt väidetakse nüüd, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise. Justiitsminister Rein Lang küsib: "Kust tekib oht, et tekib vaikiv ajastu?" Ja vastab ise: "Kui keegi tuleb välja mingi ideega või mõttega ja saab selle tulemusena kaela hunniku solki, siis hakkavad inimesed mõtlema väga pragmaatiliselt: miks ma selle ideega peaksin välja tulema; mul ei ole vaja seda üleüldist teotust ja lärmi selle ümber."
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand sekundeerib: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased."
Uue vaikiva ajastu definitsioon oleks seega järgmine: väärikad mõtlejad ei tahtvat enam oma mõtteid väljendada, kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid. Nood halvavat nad oma tegevusega, takistavad vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
Liberty Lover'i eeskujul võiks vaielda, et kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, et toimetused on nendega samuti hädas, et see on "lugejate loodud sisu" (User Generated Content - UGC) - kuid see ei olegi peamine. Peamine on see: vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!
Lehitsesin Eesti suuri päevalehti. Seal kirjutavad Tõnu Õnnepalu, Jaak Allik, Siim Kallas, Andrei Hvostov, Mark Soosaar, Enn Soosaar, Margit Sutrop, Iivi Masso, Rein Raud, Peeter Olesk, Leo Kunnas, Evi Arujärv, David Vseviov jpt väga lugupeetud Eesti mõtlejad. Millegipärast ei ole nad kirjutamist maha jätnud. Kas pole just nemad need, kes tulevad alati välja mingi uue idee või mõttega?
Uue vaikiva ajastu definitsioon on nõrk ja läbimõtlemata. See ei arvesta interneti globaalse mõjuga. See näitab, et muudatused meedias ja avalikkuse mõistes on jäänud tähelepanuta. Et valitseb ikka arvamus, nagu saaks avalikku arvamust kinni-lahti keerata nagu kraani. Ometi juhib see tähelepanu ühele olulisele asjale - nimelt meediamonopoli murenemisele, uue avalikkuse tekkimisele ja üldisele oskamatusega sellega toime tulla.
Õnneks võib "vanast meediast" ehk paberile trükitud ajalehtedest leida ka ülimoodsaid seisukohti. Oma kõnes Tallinna Ülikoolis, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale, ütles Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas: "Vanasti oli arvamuse mõjukaks esitamiseks tarvis avaldada artikkel või esineda raadios või televisioonis. Arvamuse avaldamiseks olid teatud tehnilised piirid ajalehtede ja muu meedia võimaluste näol. Praegu pole tänu internetile arvamuse avaldamiseks mingeid tehnilisi raskusi. [-] Kui lugu toimetajale ei meeldi ja seda tahetakse kärpida, riputa oma jutt netti üles. Igasugune tsensuur on võimatu."
Jah, nii see on. Niimoodi talitavad Edgar Savisaar, Jürgen Ligi, Mart Laar, Tõnis Palts. Ajakirjandusest, kunagisest võimurikkast monopolist, on saanud avalikkus, milles ajakirjandusel on üsna väike osa. See avalikkus koosneb ajalehtedest, reklaamidest, ajakirjadest, televisioonist, onlainteenustest, riigiasutuste PR-teadetest, raadiost, blogidest, foorumitest, internetisaadetest ja -kommentaaridest, ükskõik millest. Olles samal ajal globaalne foorum, on see ka uus kapital, ilma milleta ei saa hakkama ükski avalikkuse väljal tegutseja. Kõigil on vaja oma tükikest avalikkust. Kirjanikul on vaja avalikkust, et leida raamatule lugejaid; poliitikul on vaja avalikkust, et koguda populaarsust ja vahetada see valijate häälte; tootjal on vaja avalikkust, oma kauba tutvustamiseks, Kõikvõimsa meedia asemel on turuplats, kus on kisa-kära ja tunglemine. Hääli kostab miljoneid, ning sugugi kõik ei ole koolitatud ja kaunid. Sellest hoolimata funktsioneerib avalikkus kõigi osalejate koostoimel.
"Mis on õigupoolest avalik arvamus?" küsib Siim Kallas. Kas ajalehtede juhtkirjad? Kas internetikommentaarid? Ajaveebid? Kuidas neid üldistada? [-] Aga teada, mida avalikkus arvab, on demokraatlikule otsustusprotsessile väga oluline. Niisamuti nagu ka avalikkuse võimalikult laialdane kaasamine otsustamisse, otsustamise omanikutunde võimalikult laialdane levik. Internet on ka selles muutunud maailma."
Tänasel päeval pole asi üldse õigete vastuste leidmises. Õigeid vastuseid ei olegi veel olemas, kuna suured muudatused alles toimuvad. Praegu on oluline esitada õigeid küsimusi.
Just küsimuste esitamine, mitte kroonulik pealekäratamine viib meid edasi.
27. veebr 2008
Anonüümsed kommentaatorid ahju?
Mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Anonüümsete kommentaatorite pihta mitte ainult ei paugutata, vaid antakse lausa valangutega. Neid manavad isegi Eesti Vabariigi kõrgeimad võimukandjad.
Seda survet ei ole mõistlik tähele panemata jätta. Justiitsminister Rein Lang soovitab moraalse kahju taotlejatele suuremaid kahjutasusid välja mõista, president Ilves oma äsjases aastapäevakõnes ütles, et "kauplust rüüstavat huligaani ja anonüümset netisõimlejat ajendab üks ja seesama tung. Nad saavad rahulduse ja kasu teiste töö, vaimu ja maine hävitamisest"; Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutas, et "inimesed, kellel on, mida öelda, loobuvad kirjutamisest, kuna autorihonorari lahutamatu osa on anonüümne sõim".
Need on kaalukad näited. Minu meelest näitab see, et ühiskonna ühe osa üks kannatuste karikas on täis saamas ja nad tahavad energiliselt midagi muuta.
See näitab ka palju muid asju: et interneti areng on toonud kaasa olukorra, kus vastakuti on sattunud põhimõttelised seisukohad uue ja vana maailma vahel. Interneti asukate vabadus ei tunnista nn Kanti imperatiivi (ära tee teistele seda, mida sa ei taha sulle endale tehtavat) ning seab virtuaalis esiplaanile absoluutse vabaduse öelda kõike, mis pähe tuleb. Katseid kohandada reaalse maailma norme virtuaalsele võtavad interneti põlisasukad väga valuliselt vastu. Sest nende meelest ongi internet ainus veel järele jäänud vabaduse väljak maailmas.
Vanas, reaalses maailmas kehtivad aga omad reeglid ja seadused. Ning virtuaalse täisvabaduse ja reaalmaailma õiguste ja kohustuste printsiip põrkuvad sädemeid lüües kokku.
Vaikiva ajastu uus definitsioon
Eestis toimub termini "vaikiv ajastu" uus defineerimine. Seni on Eestis vaikivaks ajastuks nimetatud Pätsi-ajastu ajalehtede riigitruud lipitsemist võimu ees erakorralise seisukorra tingimustes. Uus definitsioon on aga kardinaalselt teistsugune. Nimelt väidetakse, et vaikiva ajastu on kehtestanud ajakirjandus ise! Loogikat selgitab president Ilves oma aastapäevakõnes: "Kui teisitimõtlejad vaikivad - sest kergem on olla vait kui mõtleda ja selle eest peksa saada - siis ei sünni midagi paremat. Sünnib vaid keskpärasus, ja sealt edasi juba mitte midagi."
See lause vajab lahtiseletamist: president ütleb, et väärikad mõtlejad ei taha enam oma mõtteid väljendada, sest kui need on internetis avaldatud, siis järgneb sellele anonüümsete kommentaatorite sõimutulv. Tundlikud kirjutajad heituvad ning ei tahagi enam oma mõtteid avaldada.
Sekundeerib Kaarel Tarand: "Ära loe, kui see sulle ei meeldi, öeldakse kommentaaride kaitseks. Kuid eks me kõik ole tagasisidesõltlased." Seega: kuna veebis tegutsevad anonüümseid kommentaatorid, siis halvavad nad oma tegevusega vaba mõtte levikut ja kehtestavad seega vaikivat ajastut.
See on nõrk loogiline konstruktsioon, sest kommentaatorid ei ole "ajakirjandus" ega selle osagi, vaid hoopis lugejad, ja toimetused on nendega samamoodi hädas; veel vähem on ajakirjandus midagi "kehtestanud", kuid see ei olegi peamine. Peamine on see - vaenlane on leitud ja temaga tuleb midagi ette võtta!
Kes on anonüümsed kommentaatorid?
Inimesed on tundlikud. Keegi ei taha sõimata saada, mõni massohist või provokaator välja arvata. Kuid kui internet on vaba, siis tohib seal väljendada kõike mida tahetakse. Kasutajad ise juhivad internetti.
Nn kommentaatoreid on portaalide lugejate hulgas umbes 10 protsenti ja erinevalt levinud arvamusest ei moodusta nad olulist osa ei kasutajaskonnas ega klikkide tootjate hulgas. Iga portaali või veebiväljaande esilehekülg on see, mis saab maksimaalse hulga pöördumisi ja kasutajaid. Tehnoloogiliselt oleks lihtne kommenteerimine ära keelata, kuid just nimelt see olekski vaikiva ajastu kehtestamine ajakirjanduse poolt.
Kuid anonüümsed kommentaatorid ei ole lõpuni anonüümsed. Nende tegutsemistest jääb maha jälg, mis näitab, kust nende teated tulevad. Ja erinevalt levinud arvamusest ei ole anonüümsed kommentaatorid mingi pesemata ja harimata anarhistide mass, vaid enemasti hoopis riigi palgal olevad korralikud kontoritöötajad, kelle arvutid peituvad jõustruktuuride, riigiametite ja kohalike omavalitsuste tulemüüride taga. Just sealt tuleb seda musta sõimu ja parastamist, mitte aga Kopli liinidelt või Sindi alevist.
Mida nüüd selle etadmisega peale hakata? Anonüümsed kommentaatorid ei ole mitte mingid väliste märkide järgi eristatavad, vaid korralikud ametnikud, kelle sees peitub "sisemine siga". See sisemine siga möllab maksumaksja poolt kinni makstud tööajal ja toodab sõimu ja laimu. Miks mitte kõigi riigi- ja kohaliku omavalitsuste serverites ära keelata internetiportaalide ja online veebisaitide kasutamine töö ajal? Tehniliselt on see võimalik. Maksumaksja poolt tasutud tööajal pole vaja portaale vahtida ega seal kommenteerida. Sõnavabadusega pole sel ka midagi pistmist
Mida teha edasi?
Kui anonüümsete kommentaatorite halb aura määrib jätkuvalt ajakirjanduse mainet, siis tuleks ajakirjandusel endal hakata lahendusi otsima. Eeskujuks võiks võtta Eesti Ajakirjanduseetika koodeksi loomise ja selle põhjal kaasuseid lahendavate Pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) tegutsemise.
Mõistlik oleks luua ja kokku leppida Kommenteerimise Hea Tava (KHT), mille loomisel osaleksid kõik (ajakirjanduslikud) veebiväljaanded ja portaalid, samuti mainekamad blogijad, ASN, Pressinõukogu, Eesti Ajalehtede Liit, Eesti Ajakirjanike Liit. Selleks tuleb otsida ja summeerida kogemusi kogu maailmast ning Eestile sobiv välja sõeluda.
Kui alusdokument on valmis, siis tuleks see panna internetis avalikuks arutamiseks ja kommenteerimiseks. Siis taas parandada ja vajadusel veel üks ring teha, niikaua kuni konsensus hea tava vastuvõtmiseks selle algatajate poolt on saavutatud.
Seejärel ühinevad algatajate veebiväljundid hea tavaga ja asuvad seda järgima.
Samal ajal tuleks luua ka mingi väärikate isikute kogu, mis selle tava kasutamist jälgib, propageerib ja kaebusi lahendab. Kui enamus veebiväljaandeid hea tavaga liitub, siis kohustuvad nad ka otsuseid avaldama.
Selline kogu vajab inimesi, kes on autoriteetsed ja mõjukad nii ajakirjanduses kui eliidi hulgas, nii virtuaalis kui reaalis. Sobivad inimesed võiksid olla näiteks Linnar Viik, Marju Lauristin.
Sellise algatusega tuleks viivitamatult alustada. Praegune vastasseis ei ole kellegi huvides.
Aga mis saab siis anonüümsetest kommentaatoritest? Kas ahju või ahju peale? See sõltub hea tava kokkuleppest, mis peab arvesse võtma kõigi osapoolte vajadusi.
Postimees arutleb oma tuleviku üle
Tänases Kuku-raadio saates "Vahetund Postimehega" arutleti Postimehe tuleviku üle. Stuudios olid Rasmus Kagge, Priit Pullerits ja Aivar Reinap. Kommentaarid tulevad hiljem.
Päeva tsitaat
Nädalaleht KESKNÄDAL
27.02.2008
Kirjade rubriik
Pildiallkiri: Orjapidaja Monomahhi mütsi ja Gazpromi teenetemärgiga.
27.02.2008
Kirjade rubriik
Meedia kuulutab ennast neljandaks võimuks. Aga see on ju riigipööre! Põhiseaduse järgi peab võim kuuluma rahvale, aga mitte ajakirjandusele. Rahvast on tehtud põhiseaduse ori.
Pensionär Virumaalt
Pildiallkiri: Orjapidaja Monomahhi mütsi ja Gazpromi teenetemärgiga.
Ei saa enam vaiki olla!
Tere taas! Pidasin tükk aega blogipidamises pausi. Ühest küljest hakkas see liiga palju aega nõudma, teiselt poolt aga arvasin, et sisukaid blogjijaid tuleb aina juurde ja juurde ning et minu häält pole enam vaja.
Nüüd tundub, et aeg on taas häält tõsta. Meediateema on taas ühiskonnas päevakorral ja kõrgemal tasemel kui kunagi varem. Ja mulle paistab, et arusaamised meedia toimisest ja meedia ülikiirest arengust ei ole Eestis kuigi levinud. Midagi tuleb teha ja seda ma püüan.
Nüüd tundub, et aeg on taas häält tõsta. Meediateema on taas ühiskonnas päevakorral ja kõrgemal tasemel kui kunagi varem. Ja mulle paistab, et arusaamised meedia toimisest ja meedia ülikiirest arengust ei ole Eestis kuigi levinud. Midagi tuleb teha ja seda ma püüan.
Tellimine:
Postitused (Atom)
